Yleminekuriitus

Alljärgnev luuletus hakkas kuju võtma eile Kilingi-Nõmme kandis (seal kulgeb tee teadupärast kuusemetsa vahel) ja materialiseerus täna CECTi (Kultuuriteooria Tippkeskus; asjatundjad hääldavad lyhendit [sekt]) järjekordsel seminaril. Pärast paberile panekut vaatasin väikese ehmatusega, et soovi korral saab seda lugeda isegi päevapoliitilises võtmes.

Kuulge, kuulge, kuused
vaadake, vaadake, vaarikavarred
palun, pihlad ja palukad -
mina ei nuta!
Mitte sentigi silmavett te
mult kätte ei saa.
Minu nutud on ammu nutetud.
Nyyd mina lähen ja laulan.
Kuulge, kuulge, kuused!