Suvel kohtun vahel inimestega, kes jagavad väärt lugemissoovitusi. Vaevalt, et ma ise "Psyhhopaadi märkmed" ette oleks võtt. Aga lugeda oli huvitav, ikka vungiga kirjutatud tekst, sihuke biit & ulg, et vähe pole. Mõned motiivid tundusid linkivat Priit Pärnaga ("Kas maakera on ymmargune?", "Lahkudes kustuta valgus"), aga eks linkis natukse ikka Dostojevskiga ka (ehkki vene wikipedia toob paralleeli Gogoli "Hullumeelse märkmetega"). Hmh, jah, huvitav, kuidas autobiograafiauuringud selle tekstiga ymber käiks...
Mõned maitsenäited:
Mis on? Perse sügeleb? No jah, seda muidugi...
Mu vana-vanaisa läks hulluks.
Vanaisa tegi värisevate sõrmedega ristimärgi teda sihtivate nõukogude vintpüssitorude kohale.
Isa tinutas 96-kraadist denaturaati.
Aga mina - olen endiselt Venedikt.
Ja jäängi selleks.
Või milline looduskirjeldus:
Kõik mõjus mulle rahustavalt. Ka lumised puud, mis mulle millegagi meenutasid 144-nda juuksuritöökoja kliente enne pühaliku habemeajamisprotseduuri lõppu.
Ja sugusid mitte väljendava keele pained sugusid väljendava keele tõlkimisel:
Naiskodanik, tõmmake paremale! Ma ei näe, kes keda peksab! Temake teda või tema temakest!Temake teda või tema temakest? Ah, et tema temakest? Ei tea, mis pärast? Ju ta igavusest peksab! No muidugi igavusest!
29.07.13
22.07.13
Rydiluuletus
Selgub, et luuletusi ei kirjuta mitte ainult naabrinaised, vaid -mehed ikka ka. Ryditalgute ja setu meeste kaudu jõudis minu majaraamatusse imetore ökoloogilisi suhteid looduses kujutav luuletus naabersaarelt Kõinastust. Fotoillustratsioon kujutab loodusluuletuse tegevuspaika talguliste meelevallas (või vastupidi); allnurgas võrdluseks saja aasta tagune pilt Muhu heinalistest Johannes Pääsukeselt. Põle sii saa voastaga muutun suurt midagid.
Sa oled väike niidurüdi,
nii habras, aga südi.
Ma ise vägev isarebane,
nii uhke, nii õnnesegane.
Võigas on mu plaan:
otsus on, et Sind endale ma saan.
Vaikselt luuran-vahin,
Sind ehmatab ju iga sahin.
Siis ühtäkki lahkneb pilliroog
ja õige kiire on mu hoog.
Hambus Sinu imekaunid suled,
magus veri on, kui suus mul sured.
Sa oled väike niidurüdi,
nii habras, aga südi.
Ma ise vägev isarebane,
nii uhke, nii õnnesegane.
Võigas on mu plaan:
otsus on, et Sind endale ma saan.
Vaikselt luuran-vahin,
Sind ehmatab ju iga sahin.
Siis ühtäkki lahkneb pilliroog
ja õige kiire on mu hoog.
Hambus Sinu imekaunid suled,
magus veri on, kui suus mul sured.
19.07.13
Kardiogramm
Seoses viimasel ajal sagenenud kokkupuudetega meditsiiniabi pakkuvate asutustega väike temaatiline tõlge. Tuleb kyll tõdeda, et laulus käsitletud probleemide osas mul kaebusi ei ole. Originaal on siin.
Kardiogramm
Miskipärast liiga
valjult laulavad ööbikud;
Uued sõnad ilmuvad
tummuse tagant.
Mul on mulje, nagu
oleks keegi vallanud mu südame
Vahel tundub
mulle, et see oled sina.
Huuled on
unustanud, kuidas naeratada;
Nägu on tuhmunud –
järel vaid jooned;
Aga südamega on
hakanud toimuma midagi head –
mulle tundub, et
see oled sina, tead.
Viiendast
puuraugust Nerli kirikuni,
Kuigi kõik on
korras, on kusagil katkenud niit;
Ma ei tea, kuidas
teil – meil alati keegi puurib.
Vahest võtta ja
jätta, et nad selle jätaks?
Öösel akna all
laaditi vankreid,
Ropust sõimust
närbusid põõsad –
Ma isegi ei märganud,
sest keegi on vallanud mu südame,
Ja ma kahtlustan,
et see oled sina.
Minu veres voolab nitrolahusti
ja vaguruse segu;
Iga laul on
terroriakt;
Ja seda peale kahtekümmet
aastat harjutamist, kuidas seista vagusi –
Ma rääkisin meditsiiniga.
Ta ei suuda seda seletada.
Ole või
Rolls-Royce, ummikus seista tuleb sul ikka;
Isegi Vene
muuseumis ei kaitse barrikaadid ilu eest –
See kõik pole
tähtis, kui keegi on vallanud su südame.
Minu puhul tundub,
et see oled sina.
Mulle siiamaani
tundub, et see oled sina.