18.09.13

Ääremail



Käisin viimastel päevadel ysna mitu korda vabariigi valimiskomisjoni kodulehel, et näha, kas kohalike omavalitsuste volikogude kandidaatide nimekirjad on juba vaatamiseks välja pandud. Seda teadsin enne, et meie vallas sedakorda valimisliite ei ole, on ainult parteide nimekirjad, mis sisaldavad suures osas mitte-parteilasi. Ja siis – tsiteerides klassikuid (Mardi Ristet Juhan Smuuli kirjapanekus): „Voatan – oo lilled. Voatan – põle lilled.“ Et oma tundmustes selgust saada, võtsin exceli tabeli ette ja tegin statistikat. Kandidaatide keskmine synniaasta – 1966, keskmine vanus – 47 aastat. Kõige noorem kandideerija synniaastaga 1980. Teoreetiliselt peaksid seekord saama kandideerida ka inimesed synniaastaga 1995. 15 aastat tyhja maad. Yleminekuaastatel ju syndis keskmisest rohkem lapsi, koolis tehti isegi paralleelid, muidu es mahtun ää. Kus nad on? Praegu on nimekirjades kyll tegu kuldses eas inimestega, aga kymne aasta pärast on see punt pensionieelikud ja kaigast yle võtmas pole kedagi. Ilmselt on praegu kyll juba veits hilja halada (ja isiklikust tegutsemisest poleks ka miskit kasu old, sest ega minugi synniaasta keskmist vanust allapoole poleks eriti kangutand), aga nii selge tendentsina pold nagu varem väga selle asja peale mõtelnud. Nyyd siis olen.

08.09.13

Draama. Kaks draamat.

Ehkki suveteater jäi mul sel aastal kõik puha nägemata, siis vähemalt kaks annust sygisteatrit õnnestus tänu tagavarapiletitega varustatud kolleegidele siiski sipsti ära noppida.

Ega ma NO teatri etendusi varem elusast peast näinud polnudki. Oli väga elus. Taaskord grotesk ja täiega panemine. Istekoht sattus kyll selline, kust eriti ei ulatunud nägema, mida Võigemast kraanikausis täpselt tegi, aga no mis tal seal ikka muud teha oli kui kuivalgi. Aga ikka - mihuke pedro! Mihuke miimika ja mihuke kehakultuur! Teistel muidugi ka, sporti said nad seal laval kõvasti teha, kehakeskne asi siiski suuresti. Kavalehel oli õrnalt välja toodud ka see kysimus, et kas kehale keskendumine ikka aitab sihelmist tyhjust korvata (õige vastus: ei aita); lõpuks jõuti ka selle juurde, kas inimene teab, mis Jumal tahab (või vastupidi).
Kogu selle kyllusesarves pyherdamise raamistamine David Bowie Space Oddity'ga kippus mu meelest kogu asja natuke lihtsustama, aga nii kompleksse kysimuseasetuse korral vbl peabki.
Ja Õnnepalu oma leebel moel otsib ajalooga lepitust. Eks lepliku mehena leiab ka. Ehkki autori lavaleilmumine päris lõpus mulle eriti ei meeldinud. Autor autoriks, aga õigel ajal võiks pidama ikka saada. Peale mõningast järelemõtlemist sain muidugi aru, et muidu poleks ju sadat aastat välja annud, aga noh, eks pealkirjaks oleks saand ju ka "Klaasveranda" panna.
Mõlemas loos tsiteeriti ka Piiblit; Sajandi tegelastel oli kyll Jumal igal pool kenasti kaasas, rongijaama-stseenis kohe puust ja punaselt, aga vbl jälle see pidigi nii olema, et inimesed aru saaks, sest - tsiteerides oma täditytart - ega paljud inimesed ei usu, et nii lihtsad lahendused toimivad.

04.09.13

Taaskasutus

Taaskasutustervitus kooliaasta alguse puhul!
(Möönan, et  nõukaaegse inimesena on mul nõrkus väljamaa pakendite vastu. Aga nad peavad hästi vastu ka! Yks paberkott teenib juba teist aastat.)