Eelmisel nädalavahetusel kogesin jälle uusi hämmastavaid kultuurinähtusi. Tuleb välja, et juutuub ei ole ainuyksi teismeliste ja igaveste adoleskentide eluasendusvahend, nagu ma seni arvasin, vaid ka sygavas täiseas ja praktilised maainimesed ei pea paljuks teiste omasugustega koos arvuti ette maha istuda (laivis, eksole, mitte fb-s!) ja oma lemmikklippe jagada. Näiteks peaasjalikult zoosemiootilist analyysimaterjali pakkuv
lugu karust, jänesest ja hundist või siis yldsemiootiline
näide sellest, kuidas faatilised kõneaktid on kommunikatsiooni aluseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar