Riigitelevisioon vahendas EW100 kingitust, millele viisakas inimene muidugi suhu ei vaataks. Aga-aga. Kõik Eesti loodusfilmi klišeed olid taaskord ilusti reas, viimne kui üks: rähn, soo, luigelend ja tiivavihin, kiirendusega üle taeva tõttavad pilved ja päikese poole sirutuvad ülased, leelotamine ja trummimütsud, tuules lipendav ämblik, kes väljendab mõtet, sekka ka pisut põdrapornot, kaadritagune hauatagune meeshääl looduses toimuvat selgitamas ("Jäälinnul on vaja poegi toita. [Plumps!] Vilunud liigutusega lööb jäälind kala uimaseks ja viib pessa poegadele." "Pesas on ilge lebra." "Iiii, emme, ära ole kogu aeg nii kriiitiline," reageerivad viksid varateismelised, kes on pedagoogilistel eesmärkidel samuti teleka ette üles rivistatud), mitte ühtegi viidet inimesele, inimtegevusele ega inimtekkelisi objekte kaadris. Puhtalt tuulte tahutud.
29.12.18
18.12.18
Everstinna
Oi kurat, misuke raamat! Ühe eblaka tsiki elu
sõja-Soomes ja selle järel. Ma pidin tegelikult öösel tööd tegema, mõned kirjad
ära kirjutama, et hommikul 8 ja 9 vahel saaks ’send’ nuppu vajutada, et
kirjadele viisakam kellaaeg külge jääks, aga selle asemel lugesin „Everstinnat“.
Tõlget küll, aga vbl olekski originaalist liiga kõva laksu saand. Ja lõpuks
laseb ta oma verest, pasast ja soomülgastest läbi käinud peategelasel ennast
uuesti üles ehitada, see on ka väga inimlik ja helge. Meespeategelase kuju tuli
tuttav ette Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ episoodilise
kõrvaltegelasena, kellel kah need sugutung ja surmahirm ikka tihedalt käsikäes
käisid.
Oijah, seab ikka asjad tiba teise valgusse,
nii „Polkovniku lese“ kui ka näiteks tädi Tinni, kes sõja ajal linna läks ja
pärast ühe kingsepaga lastetus abielus oli ja võõrastel ennast Ainoks hüüda
lasi.