Ätsed ja roosid

"Muhu: ätsed ja roosid" kujunes syndmuseks; Saarte Hääl tegi sellest pilti ja puha. Hilinejad, s.t need, kes jõudsid kohale vähem kui pool tundi enne algust, jäid ukse taha ja said teise seansi. Seal oli palju vähem rahvast ja palju rohkem õhku. Ainult multikat ei näidatud ja sellest oli kahju. Film ise oli kole pikk ja sisaldas eesti rahvuslikule filmikeelele omaseid kaadreid, kus tuules lehviv ämblik väljendab eksistentsiaalset mõtet. Iseenesest oli armas tykk asja ja detaile oli väga hästi tabatud. Kasvõi see algus, kus merelainete taustal laulab Irena unelaulu ja selle viimase (ja ilmselt mingist muust laulust kontaminatsiooni korras yldse sinna kylge sattunud) värsipaariku ajal ("ma sõidan, maa myriseb / põllupeendrad põrisevad") hakkavad autod praamilt maha sõitma. Nänned käsitlesid sundimatult elulisi teemasid; kasvav kõht oli niisama väljendusrikas. Samas kerkis minus kahtlus, et kas see, kes pole muhulane, ikka saab aru, mis seal vilmis õigetõeste öetse või tihasse? Välismaalasele pole seda vist iseäranis mõtet näitama minna. Või mine sa tea.
Nagu viimasel ajal ikka, tõstis minus lõppkokkuvõttes pead toimetaja-identiteet, mis yldisest tõdemusest, et toimetaja kulub ära igale teosele, jõudis selleni, et kui see oleks oln olavad pooletunnisesse "Eesti loo" formaati tihendatud, oleks see iga kell festivalifilm.