Pilt on tehtud mineval nädalal, aga olukord töölaual on jätkuvalt sama (segane). Ülemine raamat on taaskord topeltavastus - esmalt, et vahi, kui vahvasti vanamees kirjutab geneetiliselt värvipimedate omailmast, tähistaevast, saartest ja seiklustest. Samuti on ülilahe lugeda kivisse jäämise kogemuse kirjeldust otse neuroloogi sulest. Ja siis teine avastus, mis on mind varemgi tabanud - et kui hakkad otsima, et ei tea mis ta ka praegu teeb, siis tuleb loomulikult välja, et juba
surnd.
Alumine raamat on Kanada põlisameeriklaste esseekogumik, millest on plaan eelseisval kuul järjekordsel kanadistikakonverentsil hakata vett välja pigistama.
Ja oma raamat, mis peab detsembriks olema juba materiaalse kuju võtnud, on ikka veel nii ripakili kui olla saab. Njaa.
