31.05.10

Õunte isand


Nädalavahetusel pikka maad sõites kuulasin autos vanu kassette (sest uusi enam ei tehta ju). Vene keeleruumist pärineva muusika vastu olen siin varemgi sooje tundeid ylesse näidanud. Siinkohal siis kummardus Akvaariumile. Ramses IV lemmiklaulud: Une valitseja, Kuninglik hommik, Kuidas me peaksime pöörduma koju, Õunte isand: ...ta kuuleb unes juurte liikumist...
Ja kodus tagaaias siis talvel ära murdunud õunapuu, mis parasjagu õitses.

26.05.10

Heureka!


Teine raamat, mille Riste juurest riiulist kaasa nahistasin, oli Piret Viirese noorpõlvenovellide kogu "Tallinna ja Tartu vahel". Olen selle olemasolust ka ikka juba oma viisteist aastat teadlik olnud, aga lugemiseks pole juhust ja vaba hetke olnud. Nyyd siis tuli. Selle raamatuga juhtus umbes samamoodi kui "Vene merega", et ma sain aru, millega ta komplekti käib. Õigemini, millist lähtematerjali on Lehte Hainsalu (lisaks Erakkonna esimesele luulekogule) karistanud oma imeliku proosateose "Kukelokuti" kokkukirjutamisel tarvitamise läbi. Kyllap luges Viirese jutte ja arvas, et tyhjagi see filoloogiatudengite elu & mõttemaailm kymne aastaga niiväga muutub, peoga yheksakymnendate keskpaiga trendikate noorluuletajate värsikesi sekka ja läheb. Aga ei läinud...

21.05.10

Reis kerge pagasiga


Riste andis mulle lugeda Tove Janssoni "Reis kerge pagasiga".
Mul on paha komme lugeda kõigepealt läbi kõiksugu ees-, järel- ja saatesõnad ja kaanetekstid, mis tegelikult enamasti ikka lugeja ootused täiesti puusse häälestavad. Nii ka seekord - annotatsioon ja kaanetekst on lugude sisust umbes sama kaugelt mööda kui minu enese esialgne lootus, et ehk ongi tegu reisiraamatuga. Lugude tegelik sõnum on mu meelest umbes selline, et reisi kui kerge pagasiga tahes, iseenda kaasavõtmisest ei pääse nagunii. Väga hea lugemine. Soovitan.

10.05.10

Tulevane raamat



Kui Riste mulle helistas ja teatas, et yks väliseestlase moodi nimega matemaatik on kirjutanud raamatu yhest tekstiilikunstnikust ja et seda tuleks nyyd kiiremas korras keeletoimetada, siis tekkis minus teksti nägematagi otsekohe suur skepsis, mida syvendas veelgi Riste lahke ja vastutuleliku meele pikaajaline tundmine.
Aga tekst on yhtekokku väga põhjalik, syvenev, hoolikalt koostatud ja huvitav lugeda ja mis temast siis veel saab, kui sellele on tekstiilidest fotod lisatud ja Kadipuu on kogu krempli kõrgel tasemel ära kujundanud... oi oi. Ja mul endal oli seda lugedes ja parandades kogu aeg selline tunne, et raamatu keskne tegelane Helen Kauksi istub kusagil lähedal ja valvab, et ma oma tööd ikka korralikult teeksin, sest ainult korralikult ja pyhendumusega tehtud töö on ilus. Ja see ei ole ju ainult yhest kunstnikust kirjutatud lugu, see on yhe ajajärgu ja yhe kunstiliigi ja yhe ellusuhtumise peen ja täpne kirjeldus ja sellisena puhas kultuurilugu, mille pealt võib tulevikus minu poolest kasvõi struktuurisemiootikat edendada (sellise asjaga tegelevale ryhmitusele hakkavad kuuluma väljaande autoriõigused :)

05.05.10

Aabitsatõed

Tuhnin siin skaneerimisele minevatest rariteetsetest trykistest inventarinumbreid välja, aga samas jääb näpu alla ka lahedamaid kohti. Järgnevad mõned õpetussalmid 19. sajandi keskpaiga aabitsatest (no eks nad aasta-paari pärast ilmuvad kogu omas ilus internetti, aga äkist mõnel läheb enne taris):


*
Kukk, sa kõvernokka lind
wiruta unest wara mind,
küll ma siis õppides kiidan sind!

*
Ärra wõtta walletada,
petja palk on pahhandus;
Jummal wõttab karristada:
waat, se on se õppetus!

*
Kui sa wõttad kurjad mehhed
kurja tö peal aidata,
kül nad wõtwad pärrast pea
russikast sul näidata!