10.08.17

Madu oma rinnal

Njah, eks vist on mul jah teatud "statistiline huvi" K. linnateatri suvelavastuste vastu, nagu vilunud statistik Triin märkis, jagades mulle vihjeid, et ka välja müüdud saali viimasesse ritta saab tund enne etenduse algust pileteid soetada. Esimest korda elus tekkis tunne, et äkki piirdukski esimese vaatusega ja asi mutt.
Nõrk tekst ja deklameerimine. Teine vaatus õnneks oli lühem. Isegi "Testamenditäitjad" oli parem. Arumaisaa, mis takistab emand Pautsi lokaalkoloriitseid krimkasid ära dramatiseerimast?

20.07.17

Neliteist

Kaitsmisest neliteist päeva möödas. Töö alustamisest neliteist aastat möödas. "See on siis ju su kõige vanem laps," nagu naabrinaine peale mõningast arvutamist märkis. Neliteist pidi ka mingit sorti maagiline arv olema (no kaks korda seitse igatahes), aga ma ei mäleta, mis täpselt, ja ei leia enam, mida BG laulude arutamise foorumis selle kohta täpselt öeldi. Laul ise on siin ja sõnad on siin.

Vennad Zabadaid

Südametud vennad Zabadaid,
kellel naeratus lõikamas kõrvu,
külastavad pea jälle me maid,
et näidata suurt hingejõudu;
nad seavad end eeskujuks meile,
nad nurkasid mööda käivad -
kui magus on eirata seadust,
kui kena, kui ketser saad olla.

Ma olin maa külge seot
ja vaikselt pisaraid neelsin;
nüüd sellest, mis kandsin ma sees,
roos räägib leekide keeles.
Ma liigkasuvõtjaid tean -
ma mäletan, kuidas nad naersid -
neil tundus, et saak on neil peos;
aga eksisid, näib mulle praegu.

Ma neliteist aastat ei söönd
ja neliteist aastat ei joonud,
olin neliteist aastat vait,
et mitte sind häirida.
Nüüd ahtaks jäi mulle kai
ja jaksu rohkem ei ole;
teen nii, nagu mõeldud sai,
et sind lükata vabasse vette.

Imperaator, mis öelda, on suur,
nagu DJ, kes tühjuses mängib.
Sest ajast, kui tunnen ma sind,
olen kadunud ilmale muule.
Su kallastel ärkasin ma -
suur tänu lahkele toale -
Sa õhk oled, millest ma elan
ja teisiti poleks see mõeldav.

Ma neliteist aastat ei söönd
ja neliteist aastat ei joonud,
olin neliteist aastat vait,
et mitte sind häirida.
Nüüd ahtaks jäi mulle kai
ja jaksu rohkem ei ole;
teen nii, nagu mõeldud sai,

et sind lükata vabasse vette.

30.06.17

Libisev identiteet


Olen olematu kogukonna
liige
identiteet pidevalt libiseb
nagu katkine sidur
ümber reastumine ei ole lihtne
aga tulen toime
tulen toime
ja oma südame
suunatuled
lülitan sisse harva

Riia 21.6.17

10.06.17

Joon alla


Ma ei tea, mida ütlevad ametlikud horoskoobid, aga mõned tähemärgid näitavad, et juuli algul tõmbab Ambur ühele pikaleveninud suhtele joone alla. 

25.05.17

Prantsuse šansoonid

Kreisilinnas oli kontsert. Marek Sadam on laulnud nii semiootikutest kui viimasel ajal teinud ka tõsiselt ilusaid asju; Martin Trudnikov on Tallinna Muhulaste Seltsi kasvandik.
Sadam on muidugi suurepärane artist, kes suutis haruldase soojusega menetleda kogu seda saalitäit pensionäride klubi, kes rõõmsas vikerviiside ootuses kogunenud oli. Erakordselt selge ja ilustamata pilt maakonna demograafilisest olukorrast iseenesest.
Aga arumaisaa, mis häda neil muidu arukatel ja andekatel noormeestel oli seda asja K[ult]uurikeskuses ajada? See saal on ikka umbes samas ulatuses perssekukkund asi kui need uued praamid: pealtnäha paistab nagu päris, aga seespool on nii palju lollakaid möödapanekuid pisiasjus, et tegelikult ei ole tegu tarvitamiskõlbliku asjaga. Praamis näiteks ei mahu inimesed peldikusse ja jalakäijad ei saa jala praamile, sest jalakäija rada ristub tekil enne ukseni jõudmist autoteega. Kultuurikeskuse saali akustika on kohutav (ja ma olen seda kogenud mitmete eritüübiliste ürituste puhul alates Metsatöllu kontserdist kuni pidukõnedega KOV-kogunemisteni) ja täna oli seal ka õudne tõmbetuul, mis kahtlemata raskendas kontserdielamuse saamist. Sihukesi kontserte tuleks kreisilinnas teha kas Linnateatri saalis või vabas õhus, ma ei näe eriti mingeid muid variante. Olgu see mulle õpetuseks, et teinekord tuleks üritustest hoiduda mitte nende sisu, vaid toimumispaiga tõttu.

09.05.17

Porr


Aias sai porri näha. Kevadine aialinnuvaatlus täies hoos.

28.04.17

Et valgusest vestelda

Sattusin ootamatult kohalikule glamuuriyritusele. Formaat oli suht imelik, aga sisul polnud viga. Pealegi sai odavalt värsket raamatut hankida. Sealt seest ka alljärgnev luuletus. Ja painama hakkas kysimus: kus ja millal on Suumani konverents, ah?

Unenäos

Olin Juhan Smuuli pool
Ühtlasi tean nüüd kuhu ta
Oma Laevaga on sõudnud

Ta võttis põuetaskust
Sinirohelise paberikägara
Silus seda ja ütles

Kunstiteos peab kõigepealt
Olema salapärane
Kui Uus-Meremaa raha

1993

20.04.17

Korstnajalg

Istume, seljad vastakuti.
Mina ja korstnajalg.
Mina ei lähe siit kuhugi,
kinnitab korstnajalg.
Ma tahaks minna,
jalad ees, mõmisen vastu.
Õhtune tuul kogub hoogu,
üritab katuse vahele pugeda.
Ei see enam kaua vastu pea.
Korstnajalg püsib meist kindlasti
kõige kauem.


Vaatasin (ise olin loll, kesse käskis) Muhus müügis olevate majade kinnisvarakuulutusi ja kole hale hakkas. Näe, vanainimene suri seest ära ja siis sai minust mõttetu suvila. Või alles saab, vahet pole. Elu on siin läbi. Mis sulgi siin vahtida on.



18.04.17

Aialinnuvaatlus


Kevadise aialinnuvaatluse entusiast.

06.04.17

Koduilu


Installatsioon "Pesumasina viimne ohe".
Ahi, boiler ja laualamp on ka omadega õhtal. Kõik märgid osutavad, et mingi etapp elus hakkab läbi saama.

29.03.17

Lilled

Tahaks öelda, et elu parim diil, saada pisikese ettekande pidamise eest peenratäis püsilillesibulaid ja muidu edev ese, aga optimistina muidugi loodan, et osa elu on veel ees ja mõni sama hea vahetuskaup õnnestub ehk edaspidigi teha. Rääkisin Moonsundi arhipelaagi territoriaalvetesse jääval teisel saarel muhukirjanikust Raissa Kõvamehest ja sellest, mis sehvtid Smuulil temaga olid. Muhukirjanduse monograafia kõlaks ju uhkelt, kui pensipõlveni mõistus mingil määral peas peaks seisma...

Ja väikese boonusena ka tänaõhtune viktoriiniküsimus: kes on allpoolesitatud anagrammide taha peitunud kirjanikud, keda usin ENSV õppur hea kolmkümmend aastat tagasi oma lugemislaual põrnitses? Linda Redstring on muidugi ka sellisena suht hea kirjanikunimi. Ajaloolise paberilehekese leidsin ema riidekapist.
1) Sanju Muhul
2) Linda Redstring
3) Elmine-Alla Nax
4) Kadi Raidraag
5) Udo Naer

26.03.17

Kolm fakti Kreekast

Kolm õpetlikku teadmist koolivaheajareisilt Kreekasse:
1. Parnassil peetakse tänapäeval suusakuurorti.
2. Mükeene nimi on etümoloogiliselt seotud seentega (mükoriisa, mütseel, mükoloogia).
3. Korintose kanali kõige pisem sild lastakse laevade läbisõidu ajaks 12 meetri sügavusele merepõhja.

13.03.17

Kevadine kärbes


Esimene kevadine ilm, tuppa tulles avastasin äkitsi, kui armsasti tuhkapäine kärbes ja viimane järele jäänud kiivi olid ennast lillelist aasa kujutavale puuviljakandikule tõtt vaatama sättinud. Ui jee, kui nee nüüd paljunema akkavad. Kassid maja peal juba mitu päeva loovad sobivat meeleolu. Kevad mis kevad.

26.02.17

Epifaaniamoment


Ma äkki tundsin ennast taas
kui väike tüdruk,
kes ammulisui kuulab
endast suuremaid,

kes järsku aru saab, et maailm
mõõtmatult on suurem meie ajast,

kuid kelle silm
ei oska tabada veel
üksi kõrges rohus
rajaalguseid.

Ühtäkki taipasin,
et peegeldame üksteist
ja sellest maailmas
võib saada valgust rohkemaks

ning korraga mul hakkas väga kahju,
et ma ei ole saanud olla
Sinu väike tüdruk. 

20.02.17

Hämmastavaid leide Muhu kultuuriloost, vol. 2

Vahel annab valimatu raamatulugemine ikka hämmastavaid tulemusi. Eesmärgiks oli roobitseda kohalik raamatukogu tühjaks Vilsandi-ainelisest ilukirjandusest, ja luuleriiuli K-tähega autorite seast sai tegelikult hoopis midagi muud otsitud kui Oskar Kruusi. Ma ei teadnudki üldse, et ta luuletusi on kirjutanud. Aga pauk tuleb ka luuavarrest. Raamatule kui kurioosumile sisse vaadates ilmnes, et isegi Vilsandist on kirjutanud! Hiljem rahulikumas õhkkonnas raamatut läbi lapates selgus, et värsikene leidub lausa Koguvastki. 
"...et südame sadam ei jäätuks" on mu meelest päris hea leid ja sellega olekski võinud luuletusele pidurit tõmmata. Aga O. Kruus muidugi oli sellevõrra pedagoogiline talent, et ta ikka ei saanud jätta selgitamata, milliseid meetmeid tema soovitaks.  
Ja olgu see siis tervituseks ka kõigile veebruarikuu teise dekaadi lõpuosa sünnipäevalastele. 


Kuidas hoida alal päikeseloojangut

Kivid magavad rannas nagu sinised lambad,
küljed ihuna soojad.
Nõmm nõmmeliivateest lillatab,
kadakate turris kahupead
poisteparvena kiikavad üle neeme.
Kummelilõhnasel murul kuivavad võrgud.
Raugelt luilutaval merel
kisuvad kodu poole paate
mootorite tuksuvad südamed.
Loojuva päikese veretav tee
üle hõbehalli lahe
küünib silmade läveni.

Kuidas hoida seda alal pikaks talveks,
et südame sadam ei jäätuks?

Kunstnik vajutab lõuendile kivide lillad varjud,
muusik riputab noodijoontele mere lõputu kohina,
baleriin voogab üle lava kui õhtune laine –
ja kui tuisuses küünlakuus lööd lahti raamatu,
hakkavad kambris lõhnama
kiviaedade roosad kibuvitsad.

Koguva, 28. VII 1965



09.02.17

Esemesemiootika

Semiootiline esemeuurimus in a nutshell:

Kogu esemenimekirja kokku võttes saaks kindlasti igaühe puhul tuua välja sarnase indeksi – on olnud inimene, kellel on olnud külm või nälg, on olnud inimene, kes on osanud ja tahtnud valmistada rõiva. Mine tea, ehk on rõivasaajat isegi armastanud.

Jutt siis  Kihnu kaluri rõivastusest.

02.02.17

Maahingamispäev

Vaat see kogu mulle meeldis. Terviklik, kasemaalik.
Noor mees otsib juuri, see on ju liigutav ka.
Üks luuletus, mis ma tahaks kihelkonnapäeval ette lugeda, panen selle siia, et käest ära ei kaoks:

Vanad ajad
on kiirteede vahele pressitud
ja rajad nende juurde kummaliselt kaduvad.

Muinasküla asemel jõuame eeslinna
ja kirikumõisa asemel prügilasse.

Viimaks leiame teeotsa, kust hiilida minevikku
ja näeme, kuidas maastikus haigutab dissonants -
ühes servas lööb nurru maakirik ja teises vurab tormav

tegelikkus.

Aga meie oleme selle kõige kohal, kõrval ja all,
loeme hauakivilt kadunud nimesid
ja mõtleme inimesele,
kelle sõrmed paitasid
kolmsada aastat tagasi kivist müüri,
nõnda et temast käis läbi terve pühakoda,
taevas ja maa.

Ta oli kui tamm.
Tal olid võra,
tüvi
ja juured.

18.01.17

Eesti raamatute seiklused

Mida päev edasi, seda paremad raamatud mulle kätte satuvad. Gennadi Muravin, "Ebatsensuursed juhtumid. Sekeldused eesti raamatutega nõukogude ajal"[käsikirjalise algupärandi pealkiri on parem: Prikljutšenija estonskih knig. Zametki neokkupanta]. Tallinn: Tammerraamat, 2016. Õpetlik lugemine. Natuke nagu Aksel Tamme mälestused, aga ikka kraad kangemad, sest kui Tamm räägib sellest, kuidas siin provintsis pusserdati, siis Muravin edastab meile teateid sellest, kuidas miskid asjad metropoli poolt vaadates paistsid. No võtkem näiteks Juhan Smuuli surm:
Konsultantide toas polnud kedagi peale Vera Ruberi, kes istus oma laua taga, silmitses mingit paberit ja oli näost ära. 
"Mis on juhtunud?"
Ta ulatas paberi mulle. "Telegramm Tallinnast. Juhan Smuul on surnud. Surma põhjust pole öeldud. Ei tea, kas tegi suitsiidi või juhtus mõni õnnetus. Ma helistasin Tallinna, aga selget vastust ei saanud. Või ei tahetud seda anda." 
Ja järgneb kiire käik lähedalasuvasse restorani, kus parasjagu istub Eesti KGB-ülem August Pork, kes olla Smuuliga suur sõber olnud ja kes laseb Pagari tänava kaudu järele pärida, et mis värk oli.
Ja lisaks saame veel kinnitust, et Lilli Promet oli ikka üsna kompulsiivne enesepromoja ja et Lennart Meril oli see lärtsumise komme juba algaja aimekirjanikuna küljes. Ja üks oluline seik veel - ka Muravin käis Smuuli jälgedes heeringapüügilaeval, töötas seal kokana ja avaldas selle kohta "Nooruses" otšerki koos omajoonistatud piltidega!

12.01.17

Atlantis abajas

Üle hulga aastate on mul taas olemas vastus küsimusele, kes on mu lemmikkirjanik. Katrin Johanson.
On näha, et inimene oskab kirjutada ja inimene teab, millest ta kirjutab ja miks ta kirjutab, ja teeb seda väga ökonoomselt ja samas süvitsi ja soojalt. Vaatab täitsa usutavalt oma tegelaste sisse, üsna sarnaselt Lauri Sommerile, aga ilukirjanduslikumalt; Lauri on vahetum (ja ega ta oma lugude isiklikkust ju väga salgagi).
Väga kena mõte, et südame murdumine aitab inimesena kasvada; noh, eks paaril korral ole elu mullegi kasvamist võimaldavaid momente pakkunud, mõni siin blogiski dokumenteeritud, jääb ainult üle loota, et need siis ka aidanud on. Ja mis juhtub nendega, kelle süda ei murdu? No mis Dorian Grayst sai?
Ah, ja kus mujal raamatus toimub hingesugulase leidmine veel Akvariumi laulude teel, ah?
Kaks näpukat leidsin raamatust, üks sõna oli kirjaveaga ja ühest kohast oli vahelöök puudu, aga need jäävad juba tehnilise teeninduse kapsaaeda. Tagakaanetekst on nõme (üksindus, my ass), see läheb sinnasamasse. Lugege sisu, mitte tagakaant.

10.01.17

Meeletult üksildane bussisõit


Ma olen selle bussiga
paar korda nädalas ikka sõitnud.
Tuubil täis käratsevaid koolilapsi,
linnast naasvaid arveametnikke
ja põllutöölisi
suurte pampudega,
aeg oli vaene, eks
igaüks vaatas, kust sai.
Õhk sai teinekord täitsa otsa.

Täna olen selles bussis üksi. 
Kohusetundlikult
sõidab bussijuht
läbi kõik hallid ja
tühjad teed
iga päev
nagu Sisyphos