26.11.17

Purjetamine vabadusse



Vanamees ja meri meets Ahto Valter. Tore sorav lugu, aga tõlge on kohutav. Kui ei tõlkija ega toimetaja tunne eestikeelset sõna ’haaknõel’. Ja „piserdusvesi“, my ass. Selle asemel et rääkida veepritsmetest. Minajutustaja on nagu olnud enam-vähem esimene mees, kes kampa võeti, aga tema roll laeval jääb enam kui segaseks – kui teistel ikka seal mingidki merel vajalikud oskused olemas olid või merel külge hakkasid, siis see mees paistab küll uute oskuste suhtes üsna immuunne olema. Kui peale kolme kuud vee peal purje rehvimise asemel ikka ainult pusserdamine välja tuleb, noh...
Eriti lahe kuju on mamma Paalberg – enamasti laseb poistel omapead tekis toimetada, aga kui asi läheb kriitiliseks, siis pistab pea välja ja annab ratsionaalseid juhtnööre.
Vaatasin võrdluseks ka Ahto Valteri raamatusse – tõepoolest, Atlanti on ületatud ka märksa väiksemate aluste ja pisemate tittedega pardal, aga sealt hüppas välja ka huvitav tõsiasi, et tegelikult on „Purjetamine vabadusse“ eestikeelne tõlge ilmunud varem juba 1998. aastal. Ilmselt siis tollal autoriõiguste hankimisele suuremat tähelepanu pööramata? Uue trüki tiitellehe pöördel on igatahes ameeriklasest kaasautori pärijatele suht hardalt tänu avaldatud.

07.11.17

SSOR 100

Psühhedeelne revolutsioonitervitus trükikojast "Oktoober" 1976. aastast. Postkaart ema riidekapist. Samast leidsin ka Aurora siluetiga kollase T-särgi (ilmselt soetatud klassiretkel Leningradi 1987. aastal).

05.11.17

La grande bellezza

Film Itaalia humanitaaride igapäevaelust. Või siis linnafilm, mille peategelaseks ongi Igavene Linn, mis suunab kõigi sealsete asukate elusid (ja vahel sülgab mõned välja kah). Küll see alles alluks hästi geokriitilisele analüüsile! Aga kui hommikul küsiti, millega film lõppes, jäin vastuse võlgu. Igatahes looalguse elektrooniline tantsumuusika ja lõputiitrite taustaks olev keelpillihelind olid kahtlaselt sarnased.

01.11.17

Ära ainult oota

Mul oli vaja ühte pagulasmurdeluuletaja Raimond Kolga tsitaati kontrollida. Aga terve see luuletus on mulle nii umbes sestsaadik, kui ma seda kunagi (arvatavasti kursuse "Eesti kirjanduse ajalugu" raames) lugesin, väga meeldinud, hoolimata sellest, et peas on ta kogu aeg olnudki ainult tükati. [Küsisin täna koolivennalt, kelle mõlemate vanemate terissed kuulukse üsna kehvad olevat, et kuidas ta elab. "Tükati," vastas tema.]
Aga see luuletus.

Ära ainult oota - maga!
Maga, mõtle, loe ja laula.
Tegemata tööd ja kavad
nagu metsad sinavad
unustuse künka taga.

Postimees ei tule veel,
või on ammu ära käinud.
Kiri kirjus ümbrikus
värviliste markidega
pole iial olnud teel.

Mõtle seda, mis on siin,
kes on äsja külas käinud,
külas käinud, jälle läinud,
kelle lähedus on siin.

19.10.17

Ahistamisest



Ahistamisest. Aga juhtub ka teisiti.
Kui me kakskend aastat tagasi K&T koosseisus mööda Euroopat hääletasime, siis sattusime kuskil Madalmaade veere peal ühte väga lolli kohta kiirtee äärde seisma, kust sugugi peale ei saanud. Otsustasime jala edasi minema hakata, vantsisime päris pikalt, aga keegi peale ei võtnud. Pimedaks hakkas ka minema. Viimaks jäi üks rekka mõnisada meetrit eemal teeserva seisma. Meie vantsisime omas tempos edasi, ega meie ei saand aru, et ta meid ootab. Autoni jõudsime, tuli juht välja ja tõstis meie seljakotid sõna lausumata rekka konteinerisse. „Kurat,“ mõtlesime meie. Kui midagi on, siis ei saa niisama lihtsalt autost välja karata ja putket teha. Siis panime tähele, et tal on püksirihm lahti, suur ovaalne pannal tilbendas kõhu otsa all. „Kurat,“ mõtlesime meie ja otsustasime, et lähme peale, aga magame kordamööda, et kui miskit on, siis teine saab reageerida. Soov kiirtee äärest minema saada ei olnud ka sugugi väike. Kebisime üks juhi koikusse, teine kõrvalistmele. Ei läind vist veerandit tundigi, kui juba mõlemad õndsat und magasime. Hommikul ärkasime kuskil parklas, täpselt seal, kuhu igaüks vajunud oli, juht magas oma istmel kummuli rooli najal. Vaat selle mehe auks õppisin ma samamoodi istudes magama, et kui kunagi omal tarvis läheb kellelegi head teha.

16.10.17

Minu tulevane elukutse

Vanaema lapsepõlvekodust tuli välja kastitäis tema ja ta õe-venna sõjaeelseid koolitöid, peamiselt joonistusi, kõik väga ilusad. Üks kirjand on ka, selle on vend kirjutanud. See vend.

Minu tulevane elukutse

Igal inimesel on oma elukutse noorel on see ees aga vanematel inimestel on see juba käes. Mõned lapsed ei tee algkooli kuute klassi läbi ja kes seda ei tee, need on nagu jalust kinni seodud sest nemad ei saa kusagile kooli edasi õppima minna. Aga kes on algkooli kuus klassi läbi teinud see saab minna igasse kooli, kus tema ise soovib.
Mina soovin edasi õppima minna rauatöö osakonda. Sest siis on ka sõjaväes parem olla, saab siis ehk mõne laeva peale meistriks. Võib olla, et lähen ka vedurijuhi kooli, kuidas mõte mõtleb ja. Ennemini mina lähen laeva, sest siis saab ka välismaa eluviisisid ja rahvast tundma õppida.
Kui mina olen juba niikaugele jõudnud, siis olen ka parasas meheeas. Praegu mina olen mõelnud, et seda va naisereod ei maksa mitte endale võtta, siis on kõik su vabadus ära riisutud. Aga kui niikaugele on saanud, tea kuidas siis meel-mõte mõtlevad. Ja siis olengi elukutselised laevamees, vanapoiss.

15.09.17

Uus uks

Rahvahulkade tungival nõudmisel postitada blogisse midagi meeliülendavat peatselt saabuva kaamose vastu, esitlen: mul on uus uks! Ei kaamos ega lumi tema vahelt enam sisse imbuma pääse. Öökullikujulise tabaluku tõid Riin ja Jorma Indiast. Sellele ju tuli vääriline taust luua.
Ja ehk ei ole nüüd raske vajadusel üles leida, et just selle ukse taga see doktor Tüüri vastuvõtt toimubki.


10.08.17

Madu oma rinnal

Njah, eks vist on mul jah teatud "statistiline huvi" K. linnateatri suvelavastuste vastu, nagu vilunud statistik Triin märkis, jagades mulle vihjeid, et ka välja müüdud saali viimasesse ritta saab tund enne etenduse algust pileteid soetada. Esimest korda elus tekkis tunne, et äkki piirdukski esimese vaatusega ja asi mutt.
Nõrk tekst ja deklameerimine. Teine vaatus õnneks oli lühem. Isegi "Testamenditäitjad" oli parem. Arumaisaa, mis takistab emand Pautsi lokaalkoloriitseid krimkasid ära dramatiseerimast?

20.07.17

Neliteist

Kaitsmisest neliteist päeva möödas. Töö alustamisest neliteist aastat möödas. "See on siis ju su kõige vanem laps," nagu naabrinaine peale mõningast arvutamist märkis. Neliteist pidi ka mingit sorti maagiline arv olema (no kaks korda seitse igatahes), aga ma ei mäleta, mis täpselt, ja ei leia enam, mida BG laulude arutamise foorumis selle kohta täpselt öeldi. Laul ise on siin ja sõnad on siin.

Vennad Zabadaid

Südametud vennad Zabadaid,
kellel naeratus lõikamas kõrvu,
külastavad pea jälle me maid,
et näidata suurt hingejõudu;
nad seavad end eeskujuks meile,
nad nurkasid mööda käivad -
kui magus on eirata seadust,
kui kena, kui ketser saad olla.

Ma olin maa külge seot
ja vaikselt pisaraid neelsin;
nüüd sellest, mis kandsin ma sees,
roos räägib leekide keeles.
Ma liigkasuvõtjaid tean -
ma mäletan, kuidas nad naersid -
neil tundus, et saak on neil peos;
aga eksisid, näib mulle praegu.

Ma neliteist aastat ei söönd
ja neliteist aastat ei joonud,
olin neliteist aastat vait,
et mitte sind häirida.
Nüüd ahtaks jäi mulle kai
ja jaksu rohkem ei ole;
teen nii, nagu mõeldud sai,
et sind lükata vabasse vette.

Imperaator, mis öelda, on suur,
nagu DJ, kes tühjuses mängib.
Sest ajast, kui tunnen ma sind,
olen kadunud ilmale muule.
Su kallastel ärkasin ma -
suur tänu lahkele toale -
Sa õhk oled, millest ma elan
ja teisiti poleks see mõeldav.

Ma neliteist aastat ei söönd
ja neliteist aastat ei joonud,
olin neliteist aastat vait,
et mitte sind häirida.
Nüüd ahtaks jäi mulle kai
ja jaksu rohkem ei ole;
teen nii, nagu mõeldud sai,

et sind lükata vabasse vette.

30.06.17

Libisev identiteet


Olen olematu kogukonna
liige
identiteet pidevalt libiseb
nagu katkine sidur
ümber reastumine ei ole lihtne
aga tulen toime
tulen toime
ja oma südame
suunatuled
lülitan sisse harva

Riia 21.6.17

10.06.17

Joon alla


Ma ei tea, mida ütlevad ametlikud horoskoobid, aga mõned tähemärgid näitavad, et juuli algul tõmbab Ambur ühele pikaleveninud suhtele joone alla. 

25.05.17

Prantsuse šansoonid

Kreisilinnas oli kontsert. Marek Sadam on laulnud nii semiootikutest kui viimasel ajal teinud ka tõsiselt ilusaid asju; Martin Trudnikov on Tallinna Muhulaste Seltsi kasvandik.
Sadam on muidugi suurepärane artist, kes suutis haruldase soojusega menetleda kogu seda saalitäit pensionäride klubi, kes rõõmsas vikerviiside ootuses kogunenud oli. Erakordselt selge ja ilustamata pilt maakonna demograafilisest olukorrast iseenesest.
Aga arumaisaa, mis häda neil muidu arukatel ja andekatel noormeestel oli seda asja K[ult]uurikeskuses ajada? See saal on ikka umbes samas ulatuses perssekukkund asi kui need uued praamid: pealtnäha paistab nagu päris, aga seespool on nii palju lollakaid möödapanekuid pisiasjus, et tegelikult ei ole tegu tarvitamiskõlbliku asjaga. Praamis näiteks ei mahu inimesed peldikusse ja jalakäijad ei saa jala praamile, sest jalakäija rada ristub tekil enne ukseni jõudmist autoteega. Kultuurikeskuse saali akustika on kohutav (ja ma olen seda kogenud mitmete eritüübiliste ürituste puhul alates Metsatöllu kontserdist kuni pidukõnedega KOV-kogunemisteni) ja täna oli seal ka õudne tõmbetuul, mis kahtlemata raskendas kontserdielamuse saamist. Sihukesi kontserte tuleks kreisilinnas teha kas Linnateatri saalis või vabas õhus, ma ei näe eriti mingeid muid variante. Olgu see mulle õpetuseks, et teinekord tuleks üritustest hoiduda mitte nende sisu, vaid toimumispaiga tõttu.

09.05.17

Porr


Aias sai porri näha. Kevadine aialinnuvaatlus täies hoos.

28.04.17

Et valgusest vestelda

Sattusin ootamatult kohalikule glamuuriyritusele. Formaat oli suht imelik, aga sisul polnud viga. Pealegi sai odavalt värsket raamatut hankida. Sealt seest ka alljärgnev luuletus. Ja painama hakkas kysimus: kus ja millal on Suumani konverents, ah?

Unenäos

Olin Juhan Smuuli pool
Ühtlasi tean nüüd kuhu ta
Oma Laevaga on sõudnud

Ta võttis põuetaskust
Sinirohelise paberikägara
Silus seda ja ütles

Kunstiteos peab kõigepealt
Olema salapärane
Kui Uus-Meremaa raha

1993

20.04.17

Korstnajalg

Istume, seljad vastakuti.
Mina ja korstnajalg.
Mina ei lähe siit kuhugi,
kinnitab korstnajalg.
Ma tahaks minna,
jalad ees, mõmisen vastu.
Õhtune tuul kogub hoogu,
üritab katuse vahele pugeda.
Ei see enam kaua vastu pea.
Korstnajalg püsib meist kindlasti
kõige kauem.


Vaatasin (ise olin loll, kesse käskis) Muhus müügis olevate majade kinnisvarakuulutusi ja kole hale hakkas. Näe, vanainimene suri seest ära ja siis sai minust mõttetu suvila. Või alles saab, vahet pole. Elu on siin läbi. Mis sulgi siin vahtida on.



18.04.17

Aialinnuvaatlus


Kevadise aialinnuvaatluse entusiast.

06.04.17

Koduilu


Installatsioon "Pesumasina viimne ohe".
Ahi, boiler ja laualamp on ka omadega õhtal. Kõik märgid osutavad, et mingi etapp elus hakkab läbi saama.

29.03.17

Lilled

Tahaks öelda, et elu parim diil, saada pisikese ettekande pidamise eest peenratäis püsilillesibulaid ja muidu edev ese, aga optimistina muidugi loodan, et osa elu on veel ees ja mõni sama hea vahetuskaup õnnestub ehk edaspidigi teha. Rääkisin Moonsundi arhipelaagi territoriaalvetesse jääval teisel saarel muhukirjanikust Raissa Kõvamehest ja sellest, mis sehvtid Smuulil temaga olid. Muhukirjanduse monograafia kõlaks ju uhkelt, kui pensipõlveni mõistus mingil määral peas peaks seisma...

Ja väikese boonusena ka tänaõhtune viktoriiniküsimus: kes on allpoolesitatud anagrammide taha peitunud kirjanikud, keda usin ENSV õppur hea kolmkümmend aastat tagasi oma lugemislaual põrnitses? Linda Redstring on muidugi ka sellisena suht hea kirjanikunimi. Ajaloolise paberilehekese leidsin ema riidekapist.
1) Sanju Muhul
2) Linda Redstring
3) Elmine-Alla Nax
4) Kadi Raidraag
5) Udo Naer

26.03.17

Kolm fakti Kreekast

Kolm õpetlikku teadmist koolivaheajareisilt Kreekasse:
1. Parnassil peetakse tänapäeval suusakuurorti.
2. Mükeene nimi on etümoloogiliselt seotud seentega (mükoriisa, mütseel, mükoloogia).
3. Korintose kanali kõige pisem sild lastakse laevade läbisõidu ajaks 12 meetri sügavusele merepõhja.

13.03.17

Kevadine kärbes


Esimene kevadine ilm, tuppa tulles avastasin äkitsi, kui armsasti tuhkapäine kärbes ja viimane järele jäänud kiivi olid ennast lillelist aasa kujutavale puuviljakandikule tõtt vaatama sättinud. Ui jee, kui nee nüüd paljunema akkavad. Kassid maja peal juba mitu päeva loovad sobivat meeleolu. Kevad mis kevad.

26.02.17

Epifaaniamoment


Ma äkki tundsin ennast taas
kui väike tüdruk,
kes ammulisui kuulab
endast suuremaid,

kes järsku aru saab, et maailm
mõõtmatult on suurem meie ajast,

kuid kelle silm
ei oska tabada veel
üksi kõrges rohus
rajaalguseid.

Ühtäkki taipasin,
et peegeldame üksteist
ja sellest maailmas
võib saada valgust rohkemaks

ning korraga mul hakkas väga kahju,
et ma ei ole saanud olla
Sinu väike tüdruk. 

20.02.17

Hämmastavaid leide Muhu kultuuriloost, vol. 2

Vahel annab valimatu raamatulugemine ikka hämmastavaid tulemusi. Eesmärgiks oli roobitseda kohalik raamatukogu tühjaks Vilsandi-ainelisest ilukirjandusest, ja luuleriiuli K-tähega autorite seast sai tegelikult hoopis midagi muud otsitud kui Oskar Kruusi. Ma ei teadnudki üldse, et ta luuletusi on kirjutanud. Aga pauk tuleb ka luuavarrest. Raamatule kui kurioosumile sisse vaadates ilmnes, et isegi Vilsandist on kirjutanud! Hiljem rahulikumas õhkkonnas raamatut läbi lapates selgus, et värsikene leidub lausa Koguvastki. 
"...et südame sadam ei jäätuks" on mu meelest päris hea leid ja sellega olekski võinud luuletusele pidurit tõmmata. Aga O. Kruus muidugi oli sellevõrra pedagoogiline talent, et ta ikka ei saanud jätta selgitamata, milliseid meetmeid tema soovitaks.  
Ja olgu see siis tervituseks ka kõigile veebruarikuu teise dekaadi lõpuosa sünnipäevalastele. 


Kuidas hoida alal päikeseloojangut

Kivid magavad rannas nagu sinised lambad,
küljed ihuna soojad.
Nõmm nõmmeliivateest lillatab,
kadakate turris kahupead
poisteparvena kiikavad üle neeme.
Kummelilõhnasel murul kuivavad võrgud.
Raugelt luilutaval merel
kisuvad kodu poole paate
mootorite tuksuvad südamed.
Loojuva päikese veretav tee
üle hõbehalli lahe
küünib silmade läveni.

Kuidas hoida seda alal pikaks talveks,
et südame sadam ei jäätuks?

Kunstnik vajutab lõuendile kivide lillad varjud,
muusik riputab noodijoontele mere lõputu kohina,
baleriin voogab üle lava kui õhtune laine –
ja kui tuisuses küünlakuus lööd lahti raamatu,
hakkavad kambris lõhnama
kiviaedade roosad kibuvitsad.

Koguva, 28. VII 1965



09.02.17

Esemesemiootika

Semiootiline esemeuurimus in a nutshell:

Kogu esemenimekirja kokku võttes saaks kindlasti igaühe puhul tuua välja sarnase indeksi – on olnud inimene, kellel on olnud külm või nälg, on olnud inimene, kes on osanud ja tahtnud valmistada rõiva. Mine tea, ehk on rõivasaajat isegi armastanud.

Jutt siis  Kihnu kaluri rõivastusest.

02.02.17

Maahingamispäev

Vaat see kogu mulle meeldis. Terviklik, kasemaalik.
Noor mees otsib juuri, see on ju liigutav ka.
Üks luuletus, mis ma tahaks kihelkonnapäeval ette lugeda, panen selle siia, et käest ära ei kaoks:

Vanad ajad
on kiirteede vahele pressitud
ja rajad nende juurde kummaliselt kaduvad.

Muinasküla asemel jõuame eeslinna
ja kirikumõisa asemel prügilasse.

Viimaks leiame teeotsa, kust hiilida minevikku
ja näeme, kuidas maastikus haigutab dissonants -
ühes servas lööb nurru maakirik ja teises vurab tormav

tegelikkus.

Aga meie oleme selle kõige kohal, kõrval ja all,
loeme hauakivilt kadunud nimesid
ja mõtleme inimesele,
kelle sõrmed paitasid
kolmsada aastat tagasi kivist müüri,
nõnda et temast käis läbi terve pühakoda,
taevas ja maa.

Ta oli kui tamm.
Tal olid võra,
tüvi
ja juured.