Pealkirja pole

the kid inside you is old

the oldest part of you there is

each new day 

adds another new 

coat of paint 

to its surface

as you grow 

Näputöö

Eakamaks saades hakkavad inimesed tavaliselt ikka tegelema mingit sorti näputööga. Ei ole siin erandiks minagi. Tegelt enamus kive on täitsa pehmed ja alluvad korraldustele üle keskmise hästi. 

Nii et rõõmusta, Rebane! Streng ja Sarabuvana võivad ka rõõmustada, kui tahavad. Ja ma tahaks näha, kui need ei rõõmusta, kes peatselt neid kive ise kandma peavad hakkama. 

Kevade

Ega siis inspiratsioon ei tule ühekaupa. Täna paistis päike nii kenasti, valmis kevadeluuletus. 

vanapoiste sooned sulavad
päikse ees lahti
ootavad tasumist
 
tuleb hulljulge mõte –
ma helistan talle!
üle seitsme või viieteist
aasta, kes seda enam
mäletab
aga kunagi
oli ta kena
teisalt – milleks mälestust
rikkuda
küll see veri ka varsti
vemmeldamise lõpetab
 
sooned sulavad lahti
külmakangestus päriselt
ikka ei kao

Olemata jäämise poeetika

Oh, kõige ilusamad on need asjad,
mis jäävad olemata
...
Oh, kõige ilusamad

Mul on need paar rida juba mitu aega lauasahtlis seisnud ja aeg-ajalt on tunne, et sinna peaks midagi veel lisama, kas siis enne või pärast viimast fraasi, aga kõik täpsustused tunduvad lõppeks siiski pehmelt öeldes liiased. Et siis pigem juba nii, nagu on, sihuke, ehm, noh, lõpetamatuse poeetika või nii.

Moodulkindad

Järeltulijale õpetati koolis kudumist. Kuna need vardad, mis ma talle kodust kaasa andsin, põlati õpetaja poolt liialt jämedateks (ehkki minu meelest on jämedamatega ikka turvalisem alustada kui kirjavarrastega), hakkasin nendega näitlikkuse eesmärgil kodus ise proovilappi kuduma. Kuna aga proovilapp kui iseseisev nähtus on suhteliselt mõttetu asi, ahendasin selle otsast ära ja oligi esimene moodul sündinud. Tegin kolm samasugust veel; lisaks sama põhimõttega kaks pisemat pöialdeks.

Silmade üles loomisest jäänud lõngaotstega õmblesin kokku ja lisasin natuke hõbedast heegeldust randmetele, nagu Muhus kombeks. Tulid lõpuks sellised:

Kahtlemata mitte just kudukunsti tippsaavutus ("Ei neh, kole ta ju põle, aga kena näeb ka teistmoodi välja," nagu Orissaare mehed olid omal ajal alevinaiste iludust hinnanud), aga algajale kudujale siiski annab eduelamuse suhteliselt lihtsalt kätte. Võrreldes viie vardaga kudumisega on eeliseks veel see, et kood kahega ja hoiad mõlema käega kõvasti mõlemast vardast kinni, pole seda hirmugi, et mõni pooliku töö seest välja kukuks või midagi.

Paberitega semiootik

Tahan olla intellektuaalne kivi

keskpärasuse kapsaaias

(a, kurat, kuidas ma sealt

pärast jälle välja saan?)

pole viga, küll kapsad ise ajapikku

nügivad mind serva poole

viimaks paiknen ümbritsevas kiviaias

moodustan osa

poolläbilaskvast membraanist

semiosfääri piiridel

Aastalõpubilanss

Sama vanalt kui mina praegu

...oli minu vanaema sünnitanud kaheksa last ja suri

...sünnitas minu ämm oma esimese ja ainsa lapse (ja elab tänapäevani)

...said kaks minu head naistuttavat (ühesama tite) vanaemadeks.

Elus juhtub igasuguseid asju.

Libisev identiteet

Olen olematu kogukonna
liige
identiteet pidevalt libiseb
nagu katkine sidur
ümber reastumine ei ole lihtne
aga tulen toime
tulen toime
ja oma südame
suunatuled
lülitan sisse harva

Riia 21.6.17

Joon alla

Ma ei tea, mida ütlevad ametlikud horoskoobid, aga mõned tähemärgid näitavad, et juuli algul tõmbab Ambur ühele pikaleveninud suhtele joone alla. 

Korstnajalg

Istume, seljad vastakuti.

Mina ja korstnajalg.

Mina ei lähe siit kuhugi,

kinnitab korstnajalg.

Ma tahaks minna,

jalad ees, mõmisen vastu.

Õhtune tuul kogub hoogu,

üritab katuse vahele pugeda.

Ei see enam kaua vastu pea.

Korstnajalg püsib meist kindlasti

kõige kauem.

Vaatasin (ise olin loll, kesse käskis) Muhus müügis olevate majade kinnisvarakuulutusi ja kole hale hakkas. Näe, vanainimene suri seest ära ja siis sai minust mõttetu suvila. Või alles saab, vahet pole. Elu on siin läbi. Mis sulgi siin vahtida on.

Lilled

Tahaks öelda, et elu parim diil, saada pisikese ettekande pidamise eest peenratäis püsilillesibulaid ja muidu edev ese, aga optimistina muidugi loodan, et osa elu on veel ees ja mõni sama hea vahetuskaup õnnestub ehk edaspidigi teha. Rääkisin Moonsundi arhipelaagi territoriaalvetesse jääval teisel saarel muhukirjanikust Raissa Kõvamehest ja sellest, mis sehvtid Smuulil temaga olid. Muhukirjanduse monograafia kõlaks ju uhkelt, kui pensipõlveni mõistus mingil määral peas peaks seisma...

Ja väikese boonusena ka tänaõhtune viktoriiniküsimus: kes on allpoolesitatud anagrammide taha peitunud kirjanikud, keda usin ENSV õppur hea kolmkümmend aastat tagasi oma lugemislaual põrnitses? Linda Redstring on muidugi ka sellisena suht hea kirjanikunimi. Ajaloolise paberilehekese leidsin ema riidekapist.
1) Sanju Muhul
2) Linda Redstring
3) Elmine-Alla Nax
4) Kadi Raidraag
5) Udo Naer

Epifaaniamoment

Ma äkki tundsin ennast taas

kui väike tüdruk,

kes ammulisui kuulab

endast suuremaid,

kes järsku aru saab, et maailm

mõõtmatult on suurem meie ajast,

kuid kelle silm

ei oska tabada veel

üksi kõrges rohus

rajaalguseid.

Ühtäkki taipasin,

et peegeldame üksteist

ja sellest maailmas

võib saada valgust rohkemaks

ning korraga mul hakkas väga kahju,

et ma ei ole saanud olla

Sinu väike tüdruk. 

Meeletult üksildane bussisõit

Ma olen selle bussiga

paar korda nädalas ikka sõitnud.

Tuubil täis käratsevaid koolilapsi,

linnast naasvaid arveametnikke

ja põllutöölisi

suurte pampudega,

aeg oli vaene, eks

igaüks vaatas, kust sai.

Õhk sai teinekord täitsa otsa.

Täna olen selles bussis üksi. 

Kohusetundlikult

sõidab bussijuht

läbi kõik hallid ja

tühjad teed

iga päev

nagu Sisyphos

Tahad

Tahad ma olen su õde
sina ole mu vend
ära kurvasta enam
ära kahtlusta end

Lihtsalt istu mu kõrval
räägi, mida sa teed
kuidas sa siia jõudsid
joome veini või teed

Tahad ma olen su õde
ära kahtlusta mind
kes meist võiks teadagi tõde
mina              sind

Inglid on laskunud!

Tagine

Kokandus ja käsitöö. Tarvitasin synnipäevakingitust, aga mitte marokopärase toidu tegemiseks, vaid hautasin seal sees puupliidi praeahjus hapukapsast odrakruupide ja seentega. Ise olen rahul. Kas marokolased ka oleksid, selles ma kahtlen.

Barlova

Briketisuitsu
lõhn ytleb mulle: oled
jälle Karlovas

Naksitrallid ja Okasroosike

Ja tänased omaloominguminutid sisustab Poeg&Pärija (kirjaviis muutmata; täppe ja kriipse siiski siia-sinna lisatud).

"Naksitrallid ja Okasroosike"
Kui naksitrallid olid peale hundi pesakonda taas vabad kui linnud sõitsid nad koos omale armsaks saanud furgooniga seiklema. Nad nägid teel võssa kasvanud lossi. Legendi järgi leitakse sealt lossist võti mis avab kõik uksed kaasa arvatud kurbliku kaunitari toa. naksitrallid läksid sinna poole nad aurustasid maapinnast vee keetja abil vedeliku ning taimed närbusid naksitrallid said võtme ning jõutsid tusase uinunud kaunitari tuppa kaunitar ärkas andis naksitrallidele au märgid ning läks Laia maailma oma printsi otsima!

Aed ja muld

Pilte jälle pikka aega vähevõitu. Asja parandamiseks pildikesi majaymbruse aiandussaadustest pluss yks tagaaiaga seotud luuletus. 

Mineval suvel kõrvetada saanud kaktused on endale sel suvel kasvuhoones uued, erakordselt tyynet rohelist värvi lylid kylge kasvatanud. 

Saialillepeenar võrgukuuri endise väravakoha nurga taga. 

Kirkama päikesega on seal väga vahemereline. 

Sa oled yhtaegu kaval ja lihtsameelne

Sa oled kõige uhkem liblikas, kes eales

sattund mu aeda

Sa oled hall kass, kes hiilib sellesama

liblika järel

ja ma murran su maha

Liblikas

Maa alt

Vaatasin, et seitsme aasta tagune teesikogumik seisab riiulis vales kohas. Vaatasin sisse, leidsin, et ysna kabedad teesid ja ysna kabe teadusyritus on olnud. Viimasest annab märku ka see, et on tulnud piisavalt sisendit, et servale värsike sehkendada. Selline:

MAA ALT
välja ronides
õhk ja valgus ja lõhnad
teistmoodi
lehtede krabin
hinge lööb kinni
Ära mine, ära mine
sikutavad pojad mind sabast
pisike loom
pelgab ju veel suurt
maailma