08.01.18

Igitee

Käisin kinos. Maapiirkonnas saab seda teha vähem kui viieka eest. Eks uudishimu ajas ka. Üldiselt oli ootuspäraselt hea, ehkki 1937. aastal toimunud mittevenelaste ja nende kolhooside hävitamisest Venemaal räägib "Mõtusekuke viimne kogupauk" ka päris karmi loo.
Aga nagu soome filmide puhul tavaline, jäid mõned asjad, nagu näiteks peategelase siseelu, ikka mõnevõrra hämaraks. Või et mis mees ta siis ikkagi oli või kelleks seal Ameerikas kujunes? Mida uskus, millele lootis, keda tegelikult armastas? Negatiivse peategelase Kalloneniga seob Ketolat teatavat sorti perversne vastastikune sümpaatia, mille alused Kalloneni osatäitja iseenesest päris hästi lahti seletab.
Üks asi, millest ma veel oma nõrkade taustateadmiste tõttu alguses aru ei saanud, oli, et kes need musta autoga mehed olid, kes Ketolat kodus Soomes jälgisid ja kaasa viisid, sest samasugused autod ja mehed esinevad ju regulaarselt ka teisel pool piiri. Vene pool olid muidugi kagebešnikud, aga Soome pool olid hoopis äärmusparempoolsed, natuke vast meie vapside sarnased. Ja teatud määral ongi vahest just must auto selle loo peakangelane - suunab peategelase liikumisi seni, kuni ta lõpuks ise selle peale tuleb, et ise tuleb seda autot juhtida. Sobivat materjali jätkuks uurimusele "Kuidas auto eesti kirjandusse sõitis", heh, heh.