Naiskonnamäng

Teatrikülastuskatsed jätkuvad. Igal õppeaastal vähemalt üks kord ikka õnnestub. Seekord läks ses mõttes täkke, et oli mitte meelelahutuslik ega provintslik, vaid pigem eksperimentaalne. Kanadas resideerivate Kuskatani (tuntud ka nimetusega El Salvador) päritolu naiste tantsuteater. Semiootikamasin töötas peas kogu aeg täistuuridel, aga ei saa ütelda, et see mingit sidusat seostelõnga oleks kedranud. Proovisin küll mingit lugu sealt leida, noh, et algul on naised karvased ja käkivad niisama, siis jooksevad huntidena, vahepeal moonduvad konnadeks ja toodavad mune, siis vahepeal toimub selline, hm, sõna otseses mõttes naisliikumine, kus mõnusasti loperdavad, kohati kortsus ja kohati priskevõitu kehad mööda lava ringi rullivad, puhas Hélène Cixous' naiskirjutuse tantsuvariant, siis vahepeal tuleb tsiviliseerimine ja koloniseerimine, kehadele tõmmatakse kleidid ülle ja pearätikust saab peatselt põrandapesukalts, lõpus tundus nagu toimuma mingi taas-emantsipatsioon jalgade vastu maad löömise ja laulu abil. 

Aga kuna mul sai lapsehoiuaeg otsa, siis etendusele järgnenud kunstnikuvestlusele ma kahjuks ei saanud jääda, kus võib-olla oleks saanud teada, mis seal siis päriselt oli. 

Naine vaatleb

Nagu siin rikkalike raamatuvarude linnas ikka kipub juhtuma, lükkas saatus mulle jälle ette ühe elumuutva teose (tõsiselt räägin, noh). Kanada 20. sajandi silmapaistvaima naissoost harrastusornitoloogi ja looduskirjaniku Louise de Kiriline Lawrence'i  elulooraamat teise kanada naiskirjaniku, Merilyn Simondsi sulest. Viimane paistab piltide järgi olema selline rõõsa ja entusiastlik põhjaameeriklane, miska ei ole ime, et ta keskendub linnuvaatlusrõõmule ja libiseb üsna põgusalt üle kõigist nendest põrgutest, kust tema kangelanna oma elu jooksul läbi jõudis käia. Liitlaste, valgekaartlaste juhtide ja enamlaste kolmekordne reetlikkus, tema ise küll pääses eluga, aga abikaasa ja sündimata laps mitte; sunnismaisus nälgival Venemaal, hiljem teadmatus ema ellujäämisest. Ma arvan, et oma teise mehe ta võttis lihtsalt sellepärast, et siis oli hea kõigile muudele potentsiaalsetele kavaleridele kaugelt lehvitada ja ise põõsastesse rähne passima minna. Ja kui elulooraamatu autor osundab, et kõik toonased professionaalsed meesornitoloogid suhtusid temasse siiski väga soosivalt, siis vähetähtis polnud siinkohal arvatavasti ka asjaolu, et Louise'il polnud formaalset kõrgharidust, mistap ta ei kujutanud endast konkurenti akadeemilistele ametikohtadele, publitseerigu aga kõrgetasemelistes ajakirjades, palju tahab! 

Karude elu, vol 2

Naistepäeva puhul liikusin kodumaiste meeskirjanike juurest edasi ja võtsin ette klassikaks saanud Kanada lühiromaani "Bear" Margaret Atwoodi põlvkonnakaaslase, suhteliselt noorelt (52) surnud Marian Engeli sulest. Oli Kanada kirjanike liidu asutaja ja selle esimene juht. Teos sobib hästi ka raamatuaastasse, jutustades loo mahajäetud ajaloolise raamatukogu kataloogimisest Ontario kauges põhjaosas. Raamatukogu taga kuuris elab karu, kes aeg-ajalt täpsustamata kombel ketist lahti tuleb ja majast läbi astub, loomulikult tekib naisarhivaaril temaga kommunikatsioon (suuresti autokommunikatsioon siiski, ma ütleks) ja loomulikult ei küsi hiljem keegi, mida karu ise asjast arvas.  

Mulle sattus väljaanne, mille sabas on kordamisküsimused raamatuklubidele - ehemm, nüüd ma mõtlengi, et kas Karjakasvatajate kirjandusklubile kah sobiks selline teos. Küsimused paraku kohe kindlasti ei sobi, kuna kiskjaloomale viidatakse seal korduvalt väljendiga "her furry friend". Ok, autor ise ei saanud seda paraku enam kuidagi takistada, aga no anna kannatust.

Simona Kossak

Paralleelselt Euroopa Liidu filmifestivaliga toimub siin parasjagu ka Poola filmifestival.

Ega midagi, pakkisin järeltulija kaasa, tegime pika profülaktilise jalutuskäigu ja lõpetasimegi õigel ajal õiges kohas, poolakate linnajaos asuvas Revüükinos. Olnud just jõudnud maha istuda, serva peale, et vajadusel poole pealt minema hiilida, kui mõnel suur tüdimus peaks peale tulema, astus pehmel sammul meie juurde poola vanamees, kes algul poola, pärast aga inglise keeles üritas hoiatada, et tegelikult me peaks väikemehega saalist lahkuma, sest vaatamisele tulev film sisaldab eksplitsiitseid kaadreid. Või vähemalt peate tal silmad kinni katma!, vannutas ta. 

Tõepoolest, filmis on kaks paljaste ülakehadega kohta,* kus noor naisteadlane oma reetlike armukestega kepib, ja paaris kohas lastakse metskitsi ja nahastatakse siga (aga ma kahtlustan, et vanamees ei pidanud neid kohti silmas). Noor kinokülastaja keris ennast sülle magama kohe, kui saal pimedaks läks, ja lõpus tuli tema äratamisega mõnesugust vaeva näha. 

Aga muidu on film teadlaseeetikast ja looduskaitsepoliitikast, pisut looduse ilu ja ökofeminismi on ka sees. Naisteadlastel sobib vaadata küll.

------------

*Joonealune märkus: Teises ülakehade-stseenis kostab noor loodusfotograaf, kui tal metsas kampsunit seljast kistakse: "Ma arvasin, et me tulime mäkrasid vaatlema!". Heh, heh, mõnigi kodumaine mägrapeerulindistaja tuli kohe meelde...

Karude elu

Sissekande jaoks karupilti otsides sattusin informatsioonile, et 2022 oli Eestis kuulutatud karu-aastaks. Ju siis, aga mina jõudsin näed karulainele alles siis, kui aasta juba läbi. Pöörates erilist tähelepanu selliste olukordade kunstilisele kujutamisele, kus karu suhtub inimesesse kui toidupalasse, jõudsin rahvusvahelise bestselleri juurde, mis räägib sellest, kuidas Kamtšatka karu hammustab põsest Prantsuse naisantropoloogi ja mida naisantropoloog siis ise asjast arvab. Eks antropoloog muidugi ilmselt ei saagi muudmoodi kui antropotsentriliselt ja on ka päris loomulik, et traumast (nii füüsilisest kui hingelisest) üle saamiseks (resilience!) tuleb sündmust rekonstrueerida endale vastuvõetaval moel, antropoloog siis muidugi jahub müstilisest poolkaruks muutumisest ja sündmuse sümboolsetest aspektidest. Selle asemel, et tunnistada, et oli viga 1) matkal grupist eralduda; 2) metsloomale otse silma vahtida; 3) karu nähes hambad paljastada. 

Kahjuks sellest, mida karu arvab, ei ole raamatus poolt sõnagi. 

Kohtukutse

 

"See on kohtukutse," ütles härra abikaasa. "Tänapäeval nad saadavad neid nihukeste läikivate ümbrikutega."

Aga ei old kohtukutse, oli hoopis uus joonlaud õiguskantslerilt.  

Norma

"Emme, mitmes raamat see sul seeaasta omaks lõbuks läbi lugeda on?" küsis lapsuke. Arvasin, et umbes kolmas, aga lisasin, et küll ma kunagi sellelegi mingi rakenduse leian mõne artikli kirjutamisel.  Oksanen tuntud headuses, teemaks ikka naisekeha omamine selle erinevates raskusastmetes, alates juustest kuni (sunnitud) rendiemakaks olemiseni. Tuleb küll märkida, et miskit rõlget detailsust selles raamatus ei ole; beebifarmiorje näidatakse meile ainult telefoni vahendusel ja viljastamise kohta tehakse siin-seal läbi lillede vihjeid. Mõtlesin natuke, et kas ikka on varateismelisele neiukesele sobilik lugemisvara, aga tundus, et piisavalt, et end eluks ette valmistada, andsin tema kätte edasi. Krimikirjanduse element asja juures lisab rahvalikkust ja no lõpuks läheb ju üldse laav stooriks kätte ära.

Naisjahimehed ja teised

Kuna väljaspool tööaega kultuuriyrituste kylastamine on enamasti perekondlikel põhjustel raskendatud, tuleb katsuda kunstilised elamused kätte saada tööajast.
Ei saa salata, et vahel on see ka majanduslikult kasulik, sest nt Maailmafilmi päevased seansid osutusid olema tasuta. Iseenesest tahtsin (pool)professionaalsest huvist rohkem näha kalameeste elust pajatavat „Elu lainetel“ (kus yhes, teises ja kolmandas kohas oleksid kommenteerivate tiitritena võinud vabalt joosta väljavõtted Juhan Smuuli loomingust), aga huvitavamaks (või intrigeerivamaks) osutus sama soojaga ära näidatud „Jahis ainult naised“. Kui pärast kysisin, kas sellel filmil ka feminismiga midagi pistmist on, sain nii tegijalt kui tegelaselt yksmeelse vastuse, et selline kysimusepystitus on kyll täiesti irrelevant, sest kujutatakse naisi, kellele lihtsalt meeldib metsas käia. H6mm... Hoolimata sellest, et tegu on traditsiooniliselt meeste poolt domineeritud tegevusvaldkonnaga ning „looduses viibimine“ on allutatud (pool)ritualiseeritud käitumispraktikatele, mis tavapäraselt kinnistavad mehelikkuse stereotyypi (relvad, tapmine, fyysilise koormuse talumine, desperaado ja enduuro); rääkimata sellest, et isegi sobilikku nais-vastet „jahimehele“ on suht raske leiutada. Yks kohalik kobruleht kasutab syndmust kajastades väljendit „naiskytid“, teine „jahinaised“. Samuti leidus meesšovinistlikke elemente nii filmis vilksatavate meesjahimeeste (heh, eksole) käitumises kui ka naistejahi teemalises diskussioonis Jäägri foorumis, mis näitab, et päris probleemitult see naiste jahindustegevus ikka vist ei lähe.
Seda arengut oleks aga kyll huvitav vaadata, kui jahipidamises hakkaks toimima seesama „prestiiži vähenemine“, mis on toimunud nt õpetajate, ametnike, apteekrite jts seas, et kui naised on suutnud ennast mingile erialale läbi murda ja tõestada oma suutlikkust sellega hakkama saada, siis selle ala prestiiž meeste seas hakkab langema ja nad liiguvad mingitesse muudesse valdkondadesse endile uusi väljakutseid otsima. Ei tea, kas minu silmad seda näevad.