Trikster

Vahel võtab aega, enne kui mõte ennast peas korralikult sõlme saab. Üks väike ilmutus tekkis seoses hiljuti loetud raamatuga, kui hakkasin mõtlema, et seal nimetati triksterit nimega Nanabush. Mis kõlab kahtlaselt sarnaselt YMCA camp Nan-a-Bo-Sho-ga, kus ma kunagi möödunud sajandil laagrikasvatajana töötasin. Ehk et siis Noorte Meeste Kristliku Ühingu lastelaager Vanatühi. Kusjuures pooled kasvatajad olid seal juudi päritolu. Kultuuriline mitmekesisus ameerika moodi. Miks ma ei imesta... 

Reisid, lühemad ja pikemad

Ees seisab taaskord üks pikem reis. Et keerukat pakkimist edasi lükata, kasutan juhust ja meenutan siinkohal veel üht äsjast lühemat reisi, mis viis kõigest kaardil suurema rohelise rõngaga näidatud piirkonda. 

St. Jacobsi linnas ja selle lähistel elavad mennoniidid, kelle jaoks on linnakeses eraldi parkimisplats varjualusega hobuste ja kaarikute jaoks. Mõned neist pargivad muidugi ka lähedalasuvatel haljasaladel. Ülesanne: leia pildilt parkiv hobune. 

Külastasime lahingukuulsuse paiku. Pildil Kalevipoja mõõk Seedriorus.

 

Sainte Marie among the Hurons on iseenesest väga lahe vabaõhumuuseum, mis taasloob 1639-1649 külakese, kus jesuiidid ja kohalikud koos elasid ja üritasid üksteist mõista (mis aga mõistagi väga kaua ei kestnud). Esialgu mind hämmastas, et tipide ja pikkmaja katteks oli kasutatud plastmassist saarekooreimitatsiooni, aga äikesevihma ajal pikkmajas tule ääres istudes ja muuseumitöötajatega juttu vestes selgus, et kohalikud saared surevad ära Hiinast sisse toodud kahjurputuka tõttu ja neilt ei saa enam koort võtta - niisiis tuuakse selle asemel Hiinast sisse plastmass-saarekoort....

Ühtlasi sai mitmeid loodusväärsusi ja matkaradu külastades selgeks, et Kanada kujutab endast suuresti hiiglaslikku graniidilahmakat, mida jää on kõvasti hööveldanud ja mõnes kohas on siis lihtsalt natuke vett jäänud kivilohkudesse kinni - kus on suurem veekogus, see pole veel soostuda jõudnud, mujal on soo ja lodu ja kurjad sääsed. 

Sellised jääjäljed. Aga kurjade sääskede vastu õmblevad virgad naised Powassanis selliseid hõlste, millel saab kapuutsile võrgu lukuga ette tõmmata. Ja keelduvad oma töökoda hiinlastele müümast. Kui poes parasjagu kedagi ei ole, saab omaniku kohale kutsuda allpool näha olevat lehmakella helistades. 

Linnade põletamine

Sattusin jälle allkorrusele kodutute  raamatute riiuli juurde ja sealt jäi Kai Aareleiu Linnade põletamine näppu. On ikka läbinisti kurb raamat. Ainult kaanekujundus on ebaõnnestunud, sest hästi läbi mängitud kaardid näevad teistsugused välja. Ruutud vist isegi on ok ja vähemalt selles mängus, mida mulle meeldib mängida, saab ässast ja kümnest atškoo kokku küll. Aga noh, ega ma tegelt ei tea, mis selle kaanekujundusega mõeldud on. Natuke nagu langeb tervikust välja. 

Illustratsioon: meeskäsitööd raudteetagusest sillavahi maja-muuseumist. Pidade olema vahtrasiirupivormid. 

Tiina

Kui siin Flow'ga seoses märkisin, et talgukorras tegemine võiks uuesti au sisse tõusta, siis väliseestlaste film Tiina (1976) Kitzbergi Libahundi laiendatud tõlgendusena just seda teebki. Filmis lõi kaasa enam kui 100 inimest, ilmselt peamiselt näitlejatena, sest enamuse filmiasjandusega seotud rolle täitis Edmund Martin, kaupmehepoeg Pärnust, kes lisaks filmitegemisele tegeles plastmassitootmise ja mustridisainiga. Aga olgu öeldud, et ta oli ka Austrias filmilavastamist õppinud ja aitas 30.-il käima joosta Eesti Kultuurfilmi. Peaosas oli Martini abikaasa Valli. Üldiselt tekstitruule loole on külge keevitatud veel raamjutustus süngest orjaööst ja vihast mõisa vastu (illustreeritud joonistuste abil) ning hulgaliselt isetegevusstseene (rahvatantsijad, suvised külapidustused, koreograafiline tuterdamine õllevinku ümber jne), mida ilmselt oli vaja selleks, et kogu kogukond end ühise asja eest väljas tunneks olevat. Küllap tundis ka. 20. sajandil on seda teost linastatud Põhja-Ameerika mandril 2 korda ja Eestis samuti teadaolevalt 2 korda; pühapäeval oli tegemist esimese avaliku seansiga 21. sajandil. Kogukonna huvi ja tunnustus on alles. See seanss ei jää viimaseks, ma ütlen!

Detroit, Detroit!

Võtsin julguse kokku ja käisin lihavõtte aegu USAs, seal laulis Nick Cave and the Bad Seeds poole odavama hinna eest kui siin Torontos. Jutud piiriületustel tekkivatest tõrgetest olid küll suhteliselt hirmutavad, aga ma tahtsin isiklikult omal nahal näha, kui hull siis ikka on. Kõik võimalikud ja võimatud dokumendid trükkisin välja ja võtsin kaasa, neid läks vaja ka. Telefoni tegin puhtaks, ei mingeid suhtlusäppe ega mineva-aastasi Maroko-pilte enam. Deklareerisin välisministeeriumi lehel reisi ohtlikku sihtkohta. 

Detroit ise on muidugi chill, tavalised inimesed elavad ikka edasi oma harjumuspärast elu, poliitikast ei kõnelenud kellegagi. Kui välja arvata see, et Molly mainis, et Fulbrighti rahade külmutamise tõttu on raske stipendiaatidele tagasilennupileteid hankida. 

Paiskan siia peotäie pilte suvalises järjekorras. Kui jumal lubab, lähen teinekord veel.

Michigani suurim kasutatud raamatute pood. Näeb välja nagu tapamaja, aga välimus on petlik. 

Sees on neli korrust nagisevaid puupõrandaid, kusagilt kokku kraabitud ja improviseeritud riiuleid ja juhatussilte, meeletutes kogustes kirjavara maeiteakust (eestikeelse ilukirjanduse sektsioonis oli paarkend köidet, peamiselt Orto kirjastatud asju ja mõned Tammsaare teosed Geislingeni päevilt). Lolliks võib seal minna. Õnneks mul oli ainult pool päeva aega ja lihavõtte puhul oli pood pühapäeval kinni. 

See on mu ainus pilt kontserdipaigast, vabamüürlaste templi suurest saalist. Lapsel on õigus, mulle ei tohiks anda telefoni mitte mingil muul otstarbel kui ainult kõnede tegemiseks, aga eks ma pean selle nagunii minema viskama varsti, sest ta ei toeta 5G-d. No natuke laenikerdusi on siiski näha. 

Kasutatud plaatide pood. Rõõmus DIY-vaib siingi. 

Stevie Wonder...

...ja katke Detroidi muusikaskeene tänapäevast.

Detroidi Tiigrite koduväljak, seal mängitakse pesapalli. 

Noh ja ongi vist põgus tiir peal kah.

Flow

Selgus, et võimalust saada avalikus kinos kvaliteetfilmile privaatseanss ei pakuta mitte ainult Kuressaares, aga seda tuleb ette ka suuremates maailmalinnades. Kuressaares vaatasin mineva aasta algul üksipäini suures saalis viisaka stereoheliga "Nähtamatut võitlust", nüüd käisime siis kahekesi Torontos lätlaste kassifilmi vaatamas. Pimeduse varjus hiilisid küll sisse veel paar vaatajat, aga kui mõelda suhtarvuna, siis kumb on suurem osalusprotsent - kas üks 30 000-st või 5 kolmest miljonist? 

Lugu on korralik, mõned asjad jäetakse hiljem ka vaatajale nuputada (nt kuhu lind läheb?) ja ega lõpuks saagi aru, kas see oli siis nüüd õudne lõpp või lõputa õudus (pealkiri nagu vihjaks tsüklilisusele). Ja kui juht on läinud ja kaitsevaim hingeldab, ehkki ei peaks, siis mis edasi saab? 

Misasja ta sealt Oscaritelt sai? Parim võõrkeelne? Tõsi, loomade (sh lindude) keeled on tõesti inimeste jaoks päris võõrad. Aga intonatsioonid olid mu meelest suht hästi paigas. 

Rahvusvaheline retseptsioon osutab ka, et tegu on mitte ainult põlve otsas, vaid ka talgukorras tehtud filmiga (noh, seda talgu-sõna nad ei tunne muidugi, aga kuna see on läti ja eesti keeles sama sõna, siis tundub siinkohal asjakohane), mis suurendab tema väärtust kapitalistliku meelelahutustööstuse masinavärgi saaduste kõrval veelgi. Tahaks küll, et see talgukorras tegemine jälle natuke rohkem moodi tuleks progressiivse inimkonna seas.

Magnetic Fields

 Mis teab mulk merest või muhulane muusikakriitikast, nagu juba klassikud tavatsesid ütelda. 

Pean tunnistama, et viimasel paarikümnel aastal on sellist olukorda ette tulnud olemasolevatel sõrmedel üles loetav arv kordi, et mina, lapsed, kontsert ja lapsehoidmisvõimalus kõik ühel ajal ühte kohta kokku langevad. (Folk on iseasi, seal on lapsed kaasas.) Neljapäeval siis juhtus. All-linnas Printsi bulvari ääres laulis lõunanaabrite bänd sellist keelpillisaatelist autorilaulu. Püüdsin meeleheitlikult meenutada, kas Eestis võiks olla midagi sarnast, aga kodumaine kitarri saatel esitatav helilooming ikkagi enamasti sisaldab ka mingit ühiskondlik-poliitilist või vähemalt filosoofilist allteksti, mitte ei räägi lihtsalt armastusest (aus on siiski möönda, et kontserdi pealkiri oligi 69 lembelaulu). Ja laul, mille sõnum oli see, et ainus hea asi Washington, D.C. juures on see, et seal elab [laulukirjutaja] kallim, kohtas publiku tunnustavaid ergutushuilgeid ja aplausi. Aga jah, paralleelid - kõige lähemale vist jõuaks kunstiline kollektiiv Jahimehed (sorry, Kõrsikud, teie siiski viimases voorus langesite läbi sõela). 

Kevad läheneb

 Läheneva kevade märke

1) kuna värsket nõgest pole käepärast, kõlbab krõpsudeks hädapärast ka korealaste poest pärit lehtkapsas

2) tänaval heiastuvad kõndivad Ulriked, ja mitte üks, vaid mitu

3) ühtäkki tundub leivasupp kuidagi eriti hingeline toit

4) lambist tuleb päikese käes mere lõhn meelde. 

Nähtamatu võitlus Kanada moodi

Lugemissööst* jätkub, läbi sai põliskanadalase Drew Hayden Taylori algupärane noortejutt "Motorcycles and Sweetgrass" (mina tõlgiks selle pigem "Lõhnahein ja mootorratas" kui miskit muud moodi, sestet 1) ma ei tea, kus taimenimede komisjoni silmad olid, kui nad selle taimenime nominatiivliitelisena otsustasid vormistada ja 2) sellepärast, et tegelikult keerleb lugu ikkagi ainult ja üksnes üheainsa mootorratta ümber, milleks on 1953. aasta Indian Chief, pildi järgi tundub mugav masin olema). Ehk lugu sellest, kuidas indiaanivanaema enne surma oma võõranduvale, läbi põlevale ja lahku kasvavale perekonnale väikese post mortem triksterivisiidi korraldab. Kaklus puulatvades, mis võimsas finaalis aset leiab, viib mõtted muidugi kohe kodumaise väärtfilmi "Nähtamatu võitlus" radadele, lihtsalt seal ükski tegelane ei viska teist pesukaruga, nagu raamatus juhtub.

------------------

*Joonealune märkus: vrd ka joomasööst, söömasööst - Eesti kirjakeele seletav sõnaraamat neid konkreetseid liitsõnu küll kahjuks ei tunne, aga võiks. 

Karude elu, vol 2

Naistepäeva puhul liikusin kodumaiste meeskirjanike juurest edasi ja võtsin ette klassikaks saanud Kanada lühiromaani "Bear" Margaret Atwoodi põlvkonnakaaslase, suhteliselt noorelt (52) surnud Marian Engeli sulest. Oli Kanada kirjanike liidu asutaja ja selle esimene juht. Teos sobib hästi ka raamatuaastasse, jutustades loo mahajäetud ajaloolise raamatukogu kataloogimisest Ontario kauges põhjaosas. Raamatukogu taga kuuris elab karu, kes aeg-ajalt täpsustamata kombel ketist lahti tuleb ja majast läbi astub, loomulikult tekib naisarhivaaril temaga kommunikatsioon (suuresti autokommunikatsioon siiski, ma ütleks) ja loomulikult ei küsi hiljem keegi, mida karu ise asjast arvas.  

Mulle sattus väljaanne, mille sabas on kordamisküsimused raamatuklubidele - ehemm, nüüd ma mõtlengi, et kas Karjakasvatajate kirjandusklubile kah sobiks selline teos. Küsimused paraku kohe kindlasti ei sobi, kuna kiskjaloomale viidatakse seal korduvalt väljendiga "her furry friend". Ok, autor ise ei saanud seda paraku enam kuidagi takistada, aga no anna kannatust.