Tervitus tulevikku

Tervitus tulevikku: Eesti autorite kodanikuluulet / koostanud A. Eelmäe. Tallinn: Eesti Raamat, 1967. Pühendatud SSOR 50. aastapäevale. Siinesitatud luuletus paelus mu tähelepanu kui võimalus praktiseerida 'toxic discourse' laadis lugemist: esmalt külvab lennuk mürki; varem külvas pomme; veelgi varem oli aga pastoraal (aga ülelendavad masinad on selle juba nagunii sõelapõhjaks lasnud). Omal ajal loeti seda küllap ülesehitustöö vaimus - aga vbl ka lihtsalt kui maalikunstniku mõtisklust, kes seda teab. 

Aga muidu hämmastav raamat, mille kaante vahel on kenasti koos Betti Alveri leinaluuletus 1942. aastast ja Vladimir Beekmani värsid, milles ta soovitab ka enkavedeelastest ikkagi meenutada eelkõige head. Ma ei oska võtta seisukohta, kas raamatu koostaja August Eelmäe oli sihukest kombot luues täitsa loll või väga küüniline. Aga vbl polegi vaja. Ehkki kripeldama jääb sel juhul ikkagi, et ma ei mõista ajastu vaimu (vaibi, öeldaks tänapäeval). 

Tume öko

Kliimasoojenemise käegakatsutavad viljad vanematekodu sauna nuka tagant.
Milliseid meetmeid võtan?
Ehitan endale ka sauna ja toon selle nuka taha nimetatud viljapuu pistikoksa.
Dark ecology on selle asja nimi teooria keeles.

Semiootika ja vetikateadus

Teaduskonverents on ka oma olemuselt ikkagi lugude jutustamise võistlus. Või pigem pidu, sest peaauhinda parima ettekande eest ei anta, aga parimaid jutustajaid tunnustatakse eravestlustes. Seekord oli selline ’environmental humanities in the making’ konverents, kus enamus inimesi (väheste eranditega) ikka kompaski oma jutustamislaadide piire ja – mis väga haruldane – proovis täitsa tõsiselt teistega ühist keelt leida, „hääli ühte käima“ panna. Ja tegelikult ikka ju jagati auhindu ka, näiteks artikliauhinna said tüübid, kes juba viimased viis-kuus aastat on Islandil sihukest erialasid lõimivat ajaloo-uuringut teinud; mõned aastad tagasi käisid sellega kitsamal ökumökude konverentsil ka, juba siis tundus mulle, et jube õiget asja ajavad.

Liiga palju armastust

"Sai nutta ja naerda," nagu ütleb vilunud teatriarmastajast tegelane Kiviräha teoses "Maailma lõpus".
Minul seekordsele teatrielamusele küll midagi ette heita ei ole; näitlejatööd olid igatahes paremad kui eelmisel tudengitööl. Teatrikülastaja M. minu kõrval igatahes kihistas vahetpidamata ja kinnitas muudkui, et "no täpselt nagu muhulased!" ja lõpuks oli ikka liigutatud ka. Mina mõtlesin selle viimase etüüdikese puhul, et see on ikka huvitav, et kultuuriliselt korrektne on kannatada mitte nälja ja janu, vaid armastusepuuduse käes (ja seda ka vestluspartnerilt eeldada) - või oli see ikka juba vanal Tšehhovil sellise topeltmänguna algusest peale plaanitudki? Ja kui jah, siis mitmekordne vale see narratiivitehniliselt võttes ikkagi on? Kahe-, kolme- või enamakordne? Aga arvutamises ma siiski väga kaugele ei jõudnud, enne lõppes teater otsa.

Kuidas teha värsse

Pakin lahti vana ajakirjaniku raamatukogu riismeid. Oi, igasugu huvitavat ja väärtuslikku kraami on seal! Pühendustega raamatuid, ja Eesti kirjanduse ajaloo hallid köited, mis mul just puudu olid. Aga ka sellised valgustuslikud teosed, nagu meie kirjandusteaduse vanade esistalinistide Sõgla ja Pälli artiklite kogumikud, näiteks. Ja siis Majakovski "Kuidas teha värsse" Aira Kaalu tõlkes (1958; algupärand 1926). Seda lugedes on näha, et ega see Majakovski ise ikka tegemise teoreetilise poolega tõepoolest kursis ei olnud, tehnilisi termineid loobib ta siia-sinna, nagu jumal juhatab, aga kui ise oma võtteid kirjeldab, siis neidsamu sõnu kasutada ei oska. Aga ega pole ju tarviski, sest nagu ta korduvalt rõhutab, kirjanduse loomisel on esmatähtis sotsiaalne tellimus ära tunnetada, kõik muud vahendid ja vormid tulenevad sellest. Esteetiline mõju on kuskil kolmanda- kuni kuuendajärguline.
Iseenesest heidab see väga selge valguskiire kunagisele Eduard Pälli - Maie Kalda vahelisele vastasseisule, kus Päll esindas just seda sotsiaalse tellimuse ülimuslikkuse seisukohta ja Maie hoidis jonnakalt kinni teose kunstilise väärtuse hindamise vajalikkusest. Ütle nüüd.

Olemata jäämise poeetika

Oh, kõige ilusamad on need asjad,
mis jäävad olemata
...
Oh, kõige ilusamad

Mul on need paar rida juba mitu aega lauasahtlis seisnud ja aeg-ajalt on tunne, et sinna peaks midagi veel lisama, kas siis enne või pärast viimast fraasi, aga kõik täpsustused tunduvad lõppeks siiski pehmelt öeldes liiased. Et siis pigem juba nii, nagu on, sihuke, ehm, noh, lõpetamatuse poeetika või nii.

...mida koi ei söö

Installatsioon "Kis teitele siis kujub, kui mind änam põle". Pilt on kehva, aga ega see tunne ka parem pole, kui kudujat enam pole, aga koid on.

Mamma ja mina

Täitsin oma ammuse unistuse ja lugesin läbi Aira Kaalu noorpõlveromaani "Mamma ja mina", kuna ahju remondiga seoses teises toas ööbimise tõttu osutus see mugavasti käeulatuses olevaks. Või noh, pigem siiski jalaulatuses, sest väikelast kantseldades on mitmeidki haaramisliigutusi otstarbekam teha varvaste kui sõrmede abil.
Põhimõtteliselt on tegemist keskkooliplika igava ja küündimatu plämaga. Ma tõesti ei kujuta ette, mis imesid see vaene toimetaja tegi, et seda "Looduse" kroonise romaani sarjas 1939. aastal avaldada õnnestus. Pikendatud kordustrükk 1978. aasta "Kodunurga laastude" III osas on muidugi loogiline, kes siis teenelist kirjanikku saab takistada. Aga selle asja hindamatuks väärtuseks on detailsed etnograafilised kirjeldused - heinateost, rooõsumisest, hanekarjatamisest, isegi Väina tammi avamise pidustustest, ja seda märksa üksikasjalikumalt kui Raissa Kõvamehel. Silmapaistev kodulooline allikas, igatahes!

Argipoeesia

no ei saa nii toredat kirja enese teada pidada, no ikka on ju nagu luuletus

*

ja poes ei läind sul kümps, boheem

tshekil oli peaegu 12

 ja ka kogred ka ei tulnud ise

raha hambus, igal ühel 70 senti, sest siis olnuks kokku kümme küll

appi, tänapäeval peab igale kirjale juurde lisama, et ei ole luuletus

ei ole

lihtsalt luule on nii alla käinud, et kõik juba paistab taotluslik

aga ei ole

Profiilipilt

Sain emadepäevaks sellise profiilipildi (tehnika: valmis pannkoogitainas plastpudelis, naaberkülast toodud puudega köetud pliit - nii et jälle mitte päris 100% öko). Ühest küljest tekkis kohe kiusatus see ka omale FBsse profiilipildiks panna, aga teisalt jälle mõtlesin, kui palju igasugu välkareid ja muidu tõsimeelseid sõpru mul seal on, kelle see võiks kuidagi ää ehmatada. Tõestisündinud on ju lugu sellest, kuidas Adeele Püss blogimaailmast disklahvi sai, sest pühendunud kokandushuvilised olla tema (muidu ju täitsa tervemõistuslikest, rääkimata sellest, et mullegi sügavat südamelähedastest) toidusoovitustest ennast kuidagi häirituna tundnud. 

Minevanädalases Prima Vista "naljast kaugel" teemalises vestlusringis kerkis esile mõte, et nalja, sh poliitiliselt ebakorrektset nalja, saab teha nende seas, keda sa usaldad, s.t kes saavad aru, millal sa teed nalja ja mida sa tõsiselt mõtled. Ja ses suhtes globaliseeruv suhtlus nivelleerib selle muidugi sajaga ära. 

Nii et jah, nii ta on - oma seitset blogilugejat usaldan rohkem kui oma seitsetsadat feissarisõpra.