Mateeria agentsus

Uurimusi mateeria agentsuse alalt. Algupärase vegan-õuduka kavand.

Moodulkindad

Järeltulijale õpetati koolis kudumist. Kuna need vardad, mis ma talle kodust kaasa andsin, põlati õpetaja poolt liialt jämedateks (ehkki minu meelest on jämedamatega ikka turvalisem alustada kui kirjavarrastega), hakkasin nendega näitlikkuse eesmärgil kodus ise proovilappi kuduma. Kuna aga proovilapp kui iseseisev nähtus on suhteliselt mõttetu asi, ahendasin selle otsast ära ja oligi esimene moodul sündinud. Tegin kolm samasugust veel; lisaks sama põhimõttega kaks pisemat pöialdeks.

Silmade üles loomisest jäänud lõngaotstega õmblesin kokku ja lisasin natuke hõbedast heegeldust randmetele, nagu Muhus kombeks. Tulid lõpuks sellised:

Kahtlemata mitte just kudukunsti tippsaavutus ("Ei neh, kole ta ju põle, aga kena näeb ka teistmoodi välja," nagu Orissaare mehed olid omal ajal alevinaiste iludust hinnanud), aga algajale kudujale siiski annab eduelamuse suhteliselt lihtsalt kätte. Võrreldes viie vardaga kudumisega on eeliseks veel see, et kood kahega ja hoiad mõlema käega kõvasti mõlemast vardast kinni, pole seda hirmugi, et mõni pooliku töö seest välja kukuks või midagi.

Paberitega semiootik

Tahan olla intellektuaalne kivi

keskpärasuse kapsaaias

(a, kurat, kuidas ma sealt

pärast jälle välja saan?)

pole viga, küll kapsad ise ajapikku

nügivad mind serva poole

viimaks paiknen ümbritsevas kiviaias

moodustan osa

poolläbilaskvast membraanist

semiosfääri piiridel

Gogoli disko

Ammu juba oli piinlik, et polnud seda lugenud. Mäletatavasti tõsteti jooksvas kriitikas esile seda, et Viljandi on taas tsaaririigi osa ja et seal sõidab ringi tramm. Aga kahtlemata ei ole see peamine. Ega ma muidugi kogu seda kabalistikat ja müstikat ei habla, aga no niipaljukest saan minagi aru, et nihe riigikorras on pealispinnaline võte ja lauda toodud ainult selleks, et hooletuma lugeja tähelepanu olemuslikult kõrvale juhtida: kellegi, kes võib, aga võib ka mitte olla Gogol, ajutine ülestõusmine surnuist, mis vallandab provintsilinna "kolmekordsete" meesboheemlaste ridades mõningast ahelpaanikat ja päädib nelja evangelisti taasühinemisega hullumajas. Intertekstuaalsed seosed, mille osas ma siinkohal samuti suud täis võtma ei riski hakata, veel üle selle. No igatahes on temaatika ulatuslikum kui lihtsalt linnatranspordi küsimused.
Ja kui nüüd hulgaks ajaks viimast korda Viljandis käisin, tuli mulle Petruša tänaval vastu - surnuist üles tõusnud, nägu nalja täis.

Eesti loeb

Lugesin ka. Eks iga viis prokrastineerimiseks on sobiv, kui tuleks tegelikult hoopis kaks aastatepikkuse habemega asja ära lõpetada. Näppu hakkas E.L. Doctorow' Ragtime. Haakis hästi äsjatoimunud transpordi ja moderniseerumise töötoaga, muidu oli ka sujuv lugemine. Ja ka väga värskendav, et ei olnud mingi kodumaine klassika ega looduskirjandus, lihtsalt jutt, kus otsad kõik lõpus kenasti kokku läksid. Muidugi jah, nagu ma aru saan, fakti ja fiktsiooni ühtepõimimine on see teene, mille eest ELD-d tänase päevani hea sõnaga meenutatakse. Tõejärgse ühiskonna eelkäija, eksole.
Auto kui keskne tegelane tekitas mul taaskord seose "Pisuhännaga", aga - kontrollisin järgi - ei ole "Pisuhänna" telelavastuse taustamuusikaks motiivid Scott Joplini "The Entertainerist" vms ragtime-lugudest (on hoopis "Kungla rahva" ja "Ema südame" töötlused). Aga millise Eesti 80. aastate telelavastuse taustamuusika see siis on? Küsimus suurele ringile.

EW100

Nädalavahetus läks täitsa kultuurimaratoniks kätte. Reedel EW100 sarja "Kaarnakivi perenaine" Pärnus, pühapäeval "Ehmatusest sündinud rahvas" Estonias, vahele veel Filmimuuseum ja esmaspäeval ka putukasõbraliku planeerimise alase magistritöö kaitsmisele kaasa elamine TTÜs.
Väga lühidalt: "Kaarnakivi" oli Jaik & Kivirähk tuntud headuses, aus traditsiooniline teater; "Ehmatus" oli sihuke very nineties tehnoloogiline teater meets etnofutu. Ühisjooni:
* mõlemas etenduses kasutati videoprojektsiooni seal, kus hädasti poleks tarvis olnudki;
* mõlemas etenduses oli laval Stalini pilt;
* mõlemas etenduses olid laval tugevad naised, kes meestele ära tegid;
* mõlemal etendusel oli valdav osa publikust naissoost.
Noh ja see ühisjoon ka, et mõlemas lavastuses edastati sõnumit, et eesti asja juured on sügaval ürgmütoloogias, see EW100 on nagu pigem selline hea ettekääne aastatuhandete taha kaevumiseks.

Igitee

Käisin kinos. Maapiirkonnas saab seda teha vähem kui viieka eest. Eks uudishimu ajas ka. Üldiselt oli ootuspäraselt hea, ehkki 1937. aastal toimunud mittevenelaste ja nende kolhooside hävitamisest Venemaal räägib "Mõtusekuke viimne kogupauk" ka päris karmi loo.
Aga nagu soome filmide puhul tavaline, jäid mõned asjad, nagu näiteks peategelase siseelu, ikka mõnevõrra hämaraks. Või et mis mees ta siis ikkagi oli või kelleks seal Ameerikas kujunes? Mida uskus, millele lootis, keda tegelikult armastas? Negatiivse peategelase Kalloneniga seob Ketolat teatavat sorti perversne vastastikune sümpaatia, mille alused Kalloneni osatäitja iseenesest päris hästi lahti seletab.
Üks asi, millest ma veel oma nõrkade taustateadmiste tõttu alguses aru ei saanud, oli, et kes need musta autoga mehed olid, kes Ketolat kodus Soomes jälgisid ja kaasa viisid, sest samasugused autod ja mehed esinevad ju regulaarselt ka teisel pool piiri. Vene pool olid muidugi kagebešnikud, aga Soome pool olid hoopis äärmusparempoolsed, natuke vast meie vapside sarnased. Ja teatud määral ongi vahest just must auto selle loo peakangelane - suunab peategelase liikumisi seni, kuni ta lõpuks ise selle peale tuleb, et ise tuleb seda autot juhtida. Sobivat materjali jätkuks uurimusele "Kuidas auto eesti kirjandusse sõitis", heh, heh.

Aastalõpubilanss

Sama vanalt kui mina praegu

...oli minu vanaema sünnitanud kaheksa last ja suri

...sünnitas minu ämm oma esimese ja ainsa lapse (ja elab tänapäevani)

...said kaks minu head naistuttavat (ühesama tite) vanaemadeks.

Elus juhtub igasuguseid asju.

Nähtamatu käsi

Surma nähtamatu käsi

paitab meil kõigil iga päev pead

või siis pigistab õrnalt,

nagu katsudes kapsaid,

et kas on seest pehmeks läinud.

Meie ei pane neid paitusi ja pigistusi

tähelegi, oleme nendega harjunud,

nendega koos üles kasvanud,

taipamine käib siis, kui käsi

hetkeks kõheldes õhku jääb.

Purjetamine vabadusse

Vanamees ja meri meets Ahto Valter. Tore sorav lugu, aga tõlge on kohutav. Kui ei tõlkija ega toimetaja tunne eestikeelset sõna ’haaknõel’. Ja „piserdusvesi“, my ass. Selle asemel et rääkida veepritsmetest. Minajutustaja on nagu olnud enam-vähem esimene mees, kes kampa võeti, aga tema roll laeval jääb enam kui segaseks – kui teistel ikka seal mingidki merel vajalikud oskused olemas olid või merel külge hakkasid, siis see mees paistab küll uute oskuste suhtes üsna immuunne olema. Kui peale kolme kuud vee peal purje rehvimise asemel ikka ainult pusserdamine välja tuleb, noh...

Eriti lahe kuju on mamma Paalberg – enamasti laseb poistel omapead tekis toimetada, aga kui asi läheb kriitiliseks, siis pistab pea välja ja annab ratsionaalseid juhtnööre.

Vaatasin võrdluseks ka Ahto Valteri raamatusse – tõepoolest, Atlanti on ületatud ka märksa väiksemate aluste ja pisemate tittedega pardal, aga sealt hüppas välja ka huvitav tõsiasi, et tegelikult on „Purjetamine vabadusse“ eestikeelne tõlge ilmunud varem juba 1998. aastal. Ilmselt siis tollal autoriõiguste hankimisele suuremat tähelepanu pööramata? Uue trüki tiitellehe pöördel on igatahes ameeriklasest kaasautori pärijatele suht hardalt tänu avaldatud.