Külmale maale

Töötame läbi 8. klassi kohustuslikku kirjandust. Läbilugemiseks läks kaks tundi, peatükikaupa ülevaate tegemiseks tund ja veerand, peale mida õppur oimetult voodisse vajus nagu liigendnuga. Tagantjäreletarkusena olgu öeldud, et tegelikult sisaldub sõjajärgse "Eesti kirjanduse ajaloo" IV köites "Kriitiline realism" (Tartu: RK Teaduslik Kirjandus, 1947) Tuglase kirjutatud ammendav leheküljepikkune sisukokkuvõte nimetatud teosest (ja kõrvalepõike korras olgu veel öeldud, et kõige parem "Kalevipoja" sisukokkuvõte on väliseesti koolidele mõeldud Eesti kirjandusloo raamatus).
Tuglase kaheleheküljeline tekstianalüüs algab paljutõotava lausega: "Nagu näeme, jätkab Vilde veel siingi oma kriminaalse ainestiku harrastust", järgnevas aga loetakse üles 19. sajandi lõpukümnendi kuritegude statistika ja eritletakse (vt ilmumisaastat) sündmustikku mh marksistliku õpetuse valguses.
Aga tõepoolest, hoolimata sellest, et tegu on eesti kriitilise realismi sündi (1896) märkiva teosega, kardan ma, et kaasaja noortele jäävad ikkagi mõnevõrra kaugeks nälja tõttu sooritatavad hobusevargused ja nendega seotud moraalsed siseheitlused, mida antakse edasi arhailises keeles ja üpris keeruka süntaksi kaasabil. Muidugi on ju teoses ka ennastsalgava armastuse liin, aga nagu Vildel ikka - ta loob meeldejääva naistegelaskuju, aga ei paota kohe kriipsukestki tema tegutsemismotiive või tagamaid. Arva ise.
Lõpetuseks aga midagi ilusat: Villu Tamme "Külmale maale" Liisi Koiksoni esituses.

Tõde ja õigus

Mul on ikkagi tunne, et kui teha raamatust tekstitruu film, siis sellele, kes teksti tunneb, jääb hõredaks, ja sellele, kes konteksti ei tunne, jääb obskuurseks. Ses suhtes oli November ikka hoopis teistmoodi; võeti tekstist inspiratsioon ja valmis iseseisev kunstiline tekst kinokeeles.
Filmivaataja P. kurtis, et kõrtsistseenid olid steriilsed. Kitkutud kulmud, raseeritud sääred, selili sünnitamine valgete linade vahel, töövõtted ja kehahoid niitmisel, riisumisel ja kündmisel, koorilaul kõrtsis - noh, ega need detailid ka olustikuliselt veenvad olnud, pigem ikka andsid signaali näitlemisest. Aga eks fiktsionaalne maailm olegi ju tinglik, keskendu suurele ideele (naabritevaheline võitlus), mitte ära noki detailides, kus peitub saatan, eksole.
[Järelmärkus. Ja ikka need dajarka-stiilis pähe seotud lumivalged rätikud. No ei seotud sedasi!]

Masina müüt

Sain autogrammiga raamatu.
Lähemalt vaadates selgus, et pakkepaberina oli kasutatud Turu Ülikooli üliõpilaskonna kalendri jääke, mida olen omal ajal isegi tarvitanud, hea märkmik on.
Raamatusse sisse vaadates aga tuli kohe ette väga oluline mõte:
Nii ei ole veel keegi üritanud kokku panna loendit neist suurtest kaotustest, mis tulenesid käsitööpärandi hooletussejätmisest või ka tahtlikust hävitamisest masinatega valmistatavate toodete kasuks. /---/ Mitte tehnoloogiline intuitsioon ja osavus, vaid ahnus, võimuiha, üleliigne uhkus ja ükskõiksus tuleviku suhtes olid need, mis takistasid Lääne rahvaid säilitamast oma käsitöötraditsioone ja tööriista kasutamise harjumusi.
Ja mis seal öelda, tõlge on ka väga nauditav. Aitäh.

Päevade sõnad

Jaa, oli helge film. Vaatamise ajal tabasin küll end korra mõttelt, et vaat kus snoob, kurdab, et peab hommikul varem üles tõusma, et rahulikult raamatut lugeda, ma pean ennast öösi salaja voodist välja rookima, et aruanded ära kirjutada, kui lapsed magavad. Aga eks see sõltub ikka sellest, kui pikalt perspektiiv parasjagu ees seisab. Sest kas igaviku seisukohast on hüvelisem ohverdada uneaega Plotinose lugemisele või aruannete kirjutamisele, mis?

Siiber

Tegelikult juhtus see lugu juba enne Craft Conference'i. Nimelt tuunisin ahju uue slepe metallist siibrikäepidet (vt pildilt) ja demonstreerisin oma saavutust lapsukestele, ise uhkusest pakatades, et mul ikka kodus papa pärandusest ribake kasetohtu varuks oli ja et mul oli ka piisavalt pärandtehnoloogilist teadmist, et see kuumas vees pehmeks teha ja ümber käepideme rulli sättida ja et ma üleüldse tean, et kasetoht on selleks otstarbeks väga hea materjal (mamma seatuhlikeedupoti sangade ümber olid ka kasetohurullid).
Varateismelisem lapsuke vaatas seda ja õhkas Maie ja Valduri häälega: "...ja naisterahvast, kes valdaks kodukaunistamise kõrgeid kunste!"* Tõepoolest, nad on minult ikkagi midagi õppinud ka! Kui mitte muud, siis lollide naljade tegemist.

--------------
* Kes ei tea, siis see on tsitaat kodumaisest kunstilisest filmist "Vanad ja kobedad saavad jalad alla", kus Maie ja Silvi arutavad, et Väinole tuleks tema lagunenud maamajja tutvumiskuulutuse abil perenaine leida.

Craft Conference

Sulnis.
Pärandtehnoloogiakonverents ja sealne saak.
Veerud on veel lugeda, siis on kogumik ka valmis.
Ühtlasi sain kinnitust, et pärandtehnoloogia ja keskkonnaajalugu on võimalik kokku painutada, ei pea kahel rindel sahmima nagu mingi skiso.

Tervitus tulevikku

Tervitus tulevikku: Eesti autorite kodanikuluulet / koostanud A. Eelmäe. Tallinn: Eesti Raamat, 1967. Pühendatud SSOR 50. aastapäevale. Siinesitatud luuletus paelus mu tähelepanu kui võimalus praktiseerida 'toxic discourse' laadis lugemist: esmalt külvab lennuk mürki; varem külvas pomme; veelgi varem oli aga pastoraal (aga ülelendavad masinad on selle juba nagunii sõelapõhjaks lasnud). Omal ajal loeti seda küllap ülesehitustöö vaimus - aga vbl ka lihtsalt kui maalikunstniku mõtisklust, kes seda teab. 

Aga muidu hämmastav raamat, mille kaante vahel on kenasti koos Betti Alveri leinaluuletus 1942. aastast ja Vladimir Beekmani värsid, milles ta soovitab ka enkavedeelastest ikkagi meenutada eelkõige head. Ma ei oska võtta seisukohta, kas raamatu koostaja August Eelmäe oli sihukest kombot luues täitsa loll või väga küüniline. Aga vbl polegi vaja. Ehkki kripeldama jääb sel juhul ikkagi, et ma ei mõista ajastu vaimu (vaibi, öeldaks tänapäeval). 

Tume öko

Kliimasoojenemise käegakatsutavad viljad vanematekodu sauna nuka tagant.
Milliseid meetmeid võtan?
Ehitan endale ka sauna ja toon selle nuka taha nimetatud viljapuu pistikoksa.
Dark ecology on selle asja nimi teooria keeles.

Semiootika ja vetikateadus

Teaduskonverents on ka oma olemuselt ikkagi lugude jutustamise võistlus. Või pigem pidu, sest peaauhinda parima ettekande eest ei anta, aga parimaid jutustajaid tunnustatakse eravestlustes. Seekord oli selline ’environmental humanities in the making’ konverents, kus enamus inimesi (väheste eranditega) ikka kompaski oma jutustamislaadide piire ja – mis väga haruldane – proovis täitsa tõsiselt teistega ühist keelt leida, „hääli ühte käima“ panna. Ja tegelikult ikka ju jagati auhindu ka, näiteks artikliauhinna said tüübid, kes juba viimased viis-kuus aastat on Islandil sihukest erialasid lõimivat ajaloo-uuringut teinud; mõned aastad tagasi käisid sellega kitsamal ökumökude konverentsil ka, juba siis tundus mulle, et jube õiget asja ajavad.

Liiga palju armastust

"Sai nutta ja naerda," nagu ütleb vilunud teatriarmastajast tegelane Kiviräha teoses "Maailma lõpus".
Minul seekordsele teatrielamusele küll midagi ette heita ei ole; näitlejatööd olid igatahes paremad kui eelmisel tudengitööl. Teatrikülastaja M. minu kõrval igatahes kihistas vahetpidamata ja kinnitas muudkui, et "no täpselt nagu muhulased!" ja lõpuks oli ikka liigutatud ka. Mina mõtlesin selle viimase etüüdikese puhul, et see on ikka huvitav, et kultuuriliselt korrektne on kannatada mitte nälja ja janu, vaid armastusepuuduse käes (ja seda ka vestluspartnerilt eeldada) - või oli see ikka juba vanal Tšehhovil sellise topeltmänguna algusest peale plaanitudki? Ja kui jah, siis mitmekordne vale see narratiivitehniliselt võttes ikkagi on? Kahe-, kolme- või enamakordne? Aga arvutamises ma siiski väga kaugele ei jõudnud, enne lõppes teater otsa.