13.03.17

Kevadine kärbes


Esimene kevadine ilm, tuppa tulles avastasin äkitsi, kui armsasti tuhkapäine kärbes ja viimane järele jäänud kiivi olid ennast lillelist aasa kujutavale puuviljakandikule tõtt vaatama sättinud. Ui jee, kui nee nüüd paljunema akkavad. Kassid maja peal juba mitu päeva loovad sobivat meeleolu. Kevad mis kevad.

26.02.17

Epifaaniamoment


Ma äkki tundsin ennast taas
kui väike tüdruk,
kes ammulisui kuulab
endast suuremaid,

kes järsku aru saab, et maailm
mõõtmatult on suurem meie ajast,

kuid kelle silm
ei oska tabada veel
üksi kõrges rohus
rajaalguseid.

Ühtäkki taipasin,
et peegeldame üksteist
ja sellest maailmas
võib saada valgust rohkemaks

ning korraga mul hakkas väga kahju,
et ma ei ole saanud olla
Sinu väike tüdruk. 

20.02.17

Hämmastavaid leide Muhu kultuuriloost, vol. 2

Vahel annab valimatu raamatulugemine ikka hämmastavaid tulemusi. Eesmärgiks oli roobitseda kohalik raamatukogu tühjaks Vilsandi-ainelisest ilukirjandusest, ja luuleriiuli K-tähega autorite seast sai tegelikult hoopis midagi muud otsitud kui Oskar Kruusi. Ma ei teadnudki üldse, et ta luuletusi on kirjutanud. Aga pauk tuleb ka luuavarrest. Raamatule kui kurioosumile sisse vaadates ilmnes, et isegi Vilsandist on kirjutanud! Hiljem rahulikumas õhkkonnas raamatut läbi lapates selgus, et värsikene leidub lausa Koguvastki. 
"...et südame sadam ei jäätuks" on mu meelest päris hea leid ja sellega olekski võinud luuletusele pidurit tõmmata. Aga O. Kruus muidugi oli sellevõrra pedagoogiline talent, et ta ikka ei saanud jätta selgitamata, milliseid meetmeid tema soovitaks.  
Ja olgu see siis tervituseks ka kõigile veebruarikuu teise dekaadi lõpuosa sünnipäevalastele. 


Kuidas hoida alal päikeseloojangut

Kivid magavad rannas nagu sinised lambad,
küljed ihuna soojad.
Nõmm nõmmeliivateest lillatab,
kadakate turris kahupead
poisteparvena kiikavad üle neeme.
Kummelilõhnasel murul kuivavad võrgud.
Raugelt luilutaval merel
kisuvad kodu poole paate
mootorite tuksuvad südamed.
Loojuva päikese veretav tee
üle hõbehalli lahe
küünib silmade läveni.

Kuidas hoida seda alal pikaks talveks,
et südame sadam ei jäätuks?

Kunstnik vajutab lõuendile kivide lillad varjud,
muusik riputab noodijoontele mere lõputu kohina,
baleriin voogab üle lava kui õhtune laine –
ja kui tuisuses küünlakuus lööd lahti raamatu,
hakkavad kambris lõhnama
kiviaedade roosad kibuvitsad.

Koguva, 28. VII 1965



09.02.17

Esemesemiootika

Semiootiline esemeuurimus in a nutshell:

Kogu esemenimekirja kokku võttes saaks kindlasti igaühe puhul tuua välja sarnase indeksi – on olnud inimene, kellel on olnud külm või nälg, on olnud inimene, kes on osanud ja tahtnud valmistada rõiva. Mine tea, ehk on rõivasaajat isegi armastanud.

Jutt siis  Kihnu kaluri rõivastusest.

02.02.17

Maahingamispäev

Vaat see kogu mulle meeldis. Terviklik, kasemaalik.
Noor mees otsib juuri, see on ju liigutav ka.
Üks luuletus, mis ma tahaks kihelkonnapäeval ette lugeda, panen selle siia, et käest ära ei kaoks:

Vanad ajad
on kiirteede vahele pressitud
ja rajad nende juurde kummaliselt kaduvad.

Muinasküla asemel jõuame eeslinna
ja kirikumõisa asemel prügilasse.

Viimaks leiame teeotsa, kust hiilida minevikku
ja näeme, kuidas maastikus haigutab dissonants -
ühes servas lööb nurru maakirik ja teises vurab tormav

tegelikkus.

Aga meie oleme selle kõige kohal, kõrval ja all,
loeme hauakivilt kadunud nimesid
ja mõtleme inimesele,
kelle sõrmed paitasid
kolmsada aastat tagasi kivist müüri,
nõnda et temast käis läbi terve pühakoda,
taevas ja maa.

Ta oli kui tamm.
Tal olid võra,
tüvi
ja juured.

18.01.17

Eesti raamatute seiklused

Mida päev edasi, seda paremad raamatud mulle kätte satuvad. Gennadi Muravin, "Ebatsensuursed juhtumid. Sekeldused eesti raamatutega nõukogude ajal"[käsikirjalise algupärandi pealkiri on parem: Prikljutšenija estonskih knig. Zametki neokkupanta]. Tallinn: Tammerraamat, 2016. Õpetlik lugemine. Natuke nagu Aksel Tamme mälestused, aga ikka kraad kangemad, sest kui Tamm räägib sellest, kuidas siin provintsis pusserdati, siis Muravin edastab meile teateid sellest, kuidas miskid asjad metropoli poolt vaadates paistsid. No võtkem näiteks Juhan Smuuli surm:
Konsultantide toas polnud kedagi peale Vera Ruberi, kes istus oma laua taga, silmitses mingit paberit ja oli näost ära. 
"Mis on juhtunud?"
Ta ulatas paberi mulle. "Telegramm Tallinnast. Juhan Smuul on surnud. Surma põhjust pole öeldud. Ei tea, kas tegi suitsiidi või juhtus mõni õnnetus. Ma helistasin Tallinna, aga selget vastust ei saanud. Või ei tahetud seda anda." 
Ja järgneb kiire käik lähedalasuvasse restorani, kus parasjagu istub Eesti KGB-ülem August Pork, kes olla Smuuliga suur sõber olnud ja kes laseb Pagari tänava kaudu järele pärida, et mis värk oli.
Ja lisaks saame veel kinnitust, et Lilli Promet oli ikka üsna kompulsiivne enesepromoja ja et Lennart Meril oli see lärtsumise komme juba algaja aimekirjanikuna küljes. Ja üks oluline seik veel - ka Muravin käis Smuuli jälgedes heeringapüügilaeval, töötas seal kokana ja avaldas selle kohta "Nooruses" otšerki koos omajoonistatud piltidega!

12.01.17

Atlantis abajas

Üle hulga aastate on mul taas olemas vastus küsimusele, kes on mu lemmikkirjanik. Katrin Johanson.
On näha, et inimene oskab kirjutada ja inimene teab, millest ta kirjutab ja miks ta kirjutab, ja teeb seda väga ökonoomselt ja samas süvitsi ja soojalt. Vaatab täitsa usutavalt oma tegelaste sisse, üsna sarnaselt Lauri Sommerile, aga ilukirjanduslikumalt; Lauri on vahetum (ja ega ta oma lugude isiklikkust ju väga salgagi).
Väga kena mõte, et südame murdumine aitab inimesena kasvada; noh, eks paaril korral ole elu mullegi kasvamist võimaldavaid momente pakkunud, mõni siin blogiski dokumenteeritud, jääb ainult üle loota, et need siis ka aidanud on. Ja mis juhtub nendega, kelle süda ei murdu? No mis Dorian Grayst sai?
Ah, ja kus mujal raamatus toimub hingesugulase leidmine veel Akvariumi laulude teel, ah?
Kaks näpukat leidsin raamatust, üks sõna oli kirjaveaga ja ühest kohast oli vahelöök puudu, aga need jäävad juba tehnilise teeninduse kapsaaeda. Tagakaanetekst on nõme (üksindus, my ass), see läheb sinnasamasse. Lugege sisu, mitte tagakaant.

10.01.17

Meeletult üksildane bussisõit


Ma olen selle bussiga
paar korda nädalas ikka sõitnud.
Tuubil täis käratsevaid koolilapsi,
linnast naasvaid arveametnikke
ja põllutöölisi
suurte pampudega,
aeg oli vaene, eks
igaüks vaatas, kust sai.
Õhk sai teinekord täitsa otsa.

Täna olen selles bussis üksi. 
Kohusetundlikult
sõidab bussijuht
läbi kõik hallid ja
tühjad teed
iga päev
nagu Sisyphos


28.12.16

Paljasjalgne Debora

Ei noh, meeldis, muidugi. Ainult kahte asja oleksin väheke toimetanud: algul vähendanud pisut Debora vaimustust Smuuli "Pingviinide elu" üle, sest tegelikult kirjutas Smuul selle siis, kui nad juba lahus olid ja ühe sümpaatse pingviini prototüübina kasutas ta oma uut kallimat Ellenit;  lõpus aga oleksin selle Alo üle lava jooksmise ära jätnud. Las ta jäänud selliseks kahemõõtmeliseks hõllanduseks, oleks eristunud teistest kui ainus tõeline mees Debora elus.
Aga muidu, tundus, Ajaloolise Tõe vastu, niipalju, kui mina teda tunnen, eksitud ei olnud. Vahepeal jäi mulje, et Deborad saavad natuke liiga vähe sõna, aga siis sain aru, et mehed räägivad proosas, aga Deborad loevad luuletusi, sealt see vahe. Tugev tükk kultuuriloolist materjali, seda võiks suvel ka mängida. Ja koolidele. Lavakujundus oli ka hea.

23.12.16

Üüdiaugud

Olen lõppeval aastal teinud mitmeid asju kehvasti ja mõned jätnud sootuks tegemata, aga üks asi sai vist ikka hästi ka tehtud. See, et ma Katrin Pautsile üüdiaukudest rääkisin.
Ses mõttes on need Muhu naiskirjanikud (Pauts ja Kõvamees) ikka sarnased, et tegelasi on palju ja lõpp kisub seebiooperiks kätte, aga samas on see kõik väga eluline. Floksipeenras lebamise episood on väga Oksanen, aga noh, vbl kurnatud vägivallaohvrid just nii teevadki, ega ma ei tea.
Järgmine suvi süstaga Kesse kultuurilooliste maastike järele, mis muud. Kesse kuusiku servas kasvavad muuseas ka hiiigelsuured maasikad.