Vestlus

Selline sisukas vestlus toimus tundmatu numbriga. Äärmiselt positiivne kogemus muidugi :)

Vanaema juures

pärastlõunakuumuses
istume koeraga kõrvuti
tema kuudi taga varjus
ootame
vanaema
on juba teele läinud
õue kohal
ripub vaibana vaikus

Kõrbe üksiklane*

Läheb napp aastake võõrutust, kui ma juba jälle looduskirjanduse kallal. Lugesin viimaks tissitamise kõrvale läbi Ameerika anarhistlike kalduvustega looduskirjaniku Edward Abbey "Desert Solitaire"'i. Kunagi alustasin korralikult algusest, jäi pooleli, sest igav oli kogu see hala autoturismi kasvu üle (ilmselge ju, et loodusega tutvumist see ei soodusta), aga nüüd teisel katsel hakkasin kuskilt keskelt pihta ja kohe oli väga tore. Ma'i tia, ilmselt ma olen ikka sellevõrra meessoolises keskkonnas üles kasvanud, et isegi hirmsad machonaljad tundusid naljakad. Ja eks tal tuleb see jutustamine ka päris hästi välja. Eesti Energia mehed näiteks võiksid tutvuda tema looga "Rocks", kus paar head sõna Utah' uraani kõrval ka põlevkivist, samuti üpris verdtarretavalt kirjeldatud nende meeste saatust, kes varanduse jahtimisega liiale lähevad.
Lisaks tutvusin paralleelselt (ärge küsige, miks) ka Jakob Liivi luuletööga "Kõrwelõwi", mis pidada allegooriliselt kujutama rahvusliku ärkamise konservatiivse (Solimann) ja radikaalse (Abdallah) tiiva heitlust Eestirahwa (Soranda) südame pärast. Lõppeb kõik üldise leppimisega.
Abbey retked aga lõppesid pildil kujutatud tammiga.

----------------
* Joonealune märkus: Pealkirja tõlkeks sain ka soovituse "Hüüdja hääl kõrbes", Abbey'le endale oleks see ilmselt samuti meeldinud.

My kitchen rules

Potis, muuseas, on rabarberikissell.

Ehitismälestiste ning muinsuskaitsealal paikneva ehitise konserveerimiseks, restaureerimiseks või optimaalsete säilitustingimuste tagamiseks, sh valve- ja signalisatsioonisüsteemi paigaldamiseks ning väärtuslike detailide uurimise, restaureerimise ja konserveerimise reservtoetuste eraldamise komisjon

...nimetatud nimega komisjon kaalus minu taotlust muinsuskaitsealuse rehemaja vana rookatuse asendamiseks uuega ja leidis, et küsitud 10 000 asemel (hinnapakkumise alusel) annaks nad kõigepealt 5000 (ilma igasugu kalkulatsioonideta) projekteerimiseks.
Mental pause, nagu ütleks sõber Alekannuke. Iga kõrre asendamist tuleks eraldi kirjeldada ehk?

Uus poiss

Sulandun massi... Sa ei nä-ee mind... Olen mõtlikult tuules lipendav lehee-kee...
Mul on tunne, et peale uue elaniku majja tulekut on kasside patrullid maja ümber intensiivistunud. Neid kohutavalt huvitab, kes see on. Aga no ei saa ju otse küsima tulla.

Mateeria agentsus

Uurimusi mateeria agentsuse alalt. Algupärase vegan-õuduka kavand.

Moodulkindad

Järeltulijale õpetati koolis kudumist. Kuna need vardad, mis ma talle kodust kaasa andsin, põlati õpetaja poolt liialt jämedateks (ehkki minu meelest on jämedamatega ikka turvalisem alustada kui kirjavarrastega), hakkasin nendega näitlikkuse eesmärgil kodus ise proovilappi kuduma. Kuna aga proovilapp kui iseseisev nähtus on suhteliselt mõttetu asi, ahendasin selle otsast ära ja oligi esimene moodul sündinud. Tegin kolm samasugust veel; lisaks sama põhimõttega kaks pisemat pöialdeks.

Silmade üles loomisest jäänud lõngaotstega õmblesin kokku ja lisasin natuke hõbedast heegeldust randmetele, nagu Muhus kombeks. Tulid lõpuks sellised:

Kahtlemata mitte just kudukunsti tippsaavutus ("Ei neh, kole ta ju põle, aga kena näeb ka teistmoodi välja," nagu Orissaare mehed olid omal ajal alevinaiste iludust hinnanud), aga algajale kudujale siiski annab eduelamuse suhteliselt lihtsalt kätte. Võrreldes viie vardaga kudumisega on eeliseks veel see, et kood kahega ja hoiad mõlema käega kõvasti mõlemast vardast kinni, pole seda hirmugi, et mõni pooliku töö seest välja kukuks või midagi.

Paberitega semiootik

Tahan olla intellektuaalne kivi

keskpärasuse kapsaaias

(a, kurat, kuidas ma sealt

pärast jälle välja saan?)

pole viga, küll kapsad ise ajapikku

nügivad mind serva poole

viimaks paiknen ümbritsevas kiviaias

moodustan osa

poolläbilaskvast membraanist

semiosfääri piiridel

Gogoli disko

Ammu juba oli piinlik, et polnud seda lugenud. Mäletatavasti tõsteti jooksvas kriitikas esile seda, et Viljandi on taas tsaaririigi osa ja et seal sõidab ringi tramm. Aga kahtlemata ei ole see peamine. Ega ma muidugi kogu seda kabalistikat ja müstikat ei habla, aga no niipaljukest saan minagi aru, et nihe riigikorras on pealispinnaline võte ja lauda toodud ainult selleks, et hooletuma lugeja tähelepanu olemuslikult kõrvale juhtida: kellegi, kes võib, aga võib ka mitte olla Gogol, ajutine ülestõusmine surnuist, mis vallandab provintsilinna "kolmekordsete" meesboheemlaste ridades mõningast ahelpaanikat ja päädib nelja evangelisti taasühinemisega hullumajas. Intertekstuaalsed seosed, mille osas ma siinkohal samuti suud täis võtma ei riski hakata, veel üle selle. No igatahes on temaatika ulatuslikum kui lihtsalt linnatranspordi küsimused.
Ja kui nüüd hulgaks ajaks viimast korda Viljandis käisin, tuli mulle Petruša tänaval vastu - surnuist üles tõusnud, nägu nalja täis.