Mamma ja mina

Täitsin oma ammuse unistuse ja lugesin läbi Aira Kaalu noorpõlveromaani "Mamma ja mina", kuna ahju remondiga seoses teises toas ööbimise tõttu osutus see mugavasti käeulatuses olevaks. Või noh, pigem siiski jalaulatuses, sest väikelast kantseldades on mitmeidki haaramisliigutusi otstarbekam teha varvaste kui sõrmede abil.
Põhimõtteliselt on tegemist keskkooliplika igava ja küündimatu plämaga. Ma tõesti ei kujuta ette, mis imesid see vaene toimetaja tegi, et seda "Looduse" kroonise romaani sarjas 1939. aastal avaldada õnnestus. Pikendatud kordustrükk 1978. aasta "Kodunurga laastude" III osas on muidugi loogiline, kes siis teenelist kirjanikku saab takistada. Aga selle asja hindamatuks väärtuseks on detailsed etnograafilised kirjeldused - heinateost, rooõsumisest, hanekarjatamisest, isegi Väina tammi avamise pidustustest, ja seda märksa üksikasjalikumalt kui Raissa Kõvamehel. Silmapaistev kodulooline allikas, igatahes!

Argipoeesia

no ei saa nii toredat kirja enese teada pidada, no ikka on ju nagu luuletus

*

ja poes ei läind sul kümps, boheem

tshekil oli peaegu 12

 ja ka kogred ka ei tulnud ise

raha hambus, igal ühel 70 senti, sest siis olnuks kokku kümme küll

appi, tänapäeval peab igale kirjale juurde lisama, et ei ole luuletus

ei ole

lihtsalt luule on nii alla käinud, et kõik juba paistab taotluslik

aga ei ole

Profiilipilt

Sain emadepäevaks sellise profiilipildi (tehnika: valmis pannkoogitainas plastpudelis, naaberkülast toodud puudega köetud pliit - nii et jälle mitte päris 100% öko). Ühest küljest tekkis kohe kiusatus see ka omale FBsse profiilipildiks panna, aga teisalt jälle mõtlesin, kui palju igasugu välkareid ja muidu tõsimeelseid sõpru mul seal on, kelle see võiks kuidagi ää ehmatada. Tõestisündinud on ju lugu sellest, kuidas Adeele Püss blogimaailmast disklahvi sai, sest pühendunud kokandushuvilised olla tema (muidu ju täitsa tervemõistuslikest, rääkimata sellest, et mullegi sügavat südamelähedastest) toidusoovitustest ennast kuidagi häirituna tundnud. 

Minevanädalases Prima Vista "naljast kaugel" teemalises vestlusringis kerkis esile mõte, et nalja, sh poliitiliselt ebakorrektset nalja, saab teha nende seas, keda sa usaldad, s.t kes saavad aru, millal sa teed nalja ja mida sa tõsiselt mõtled. Ja ses suhtes globaliseeruv suhtlus nivelleerib selle muidugi sajaga ära. 

Nii et jah, nii ta on - oma seitset blogilugejat usaldan rohkem kui oma seitsetsadat feissarisõpra. 

Teaduspoeesia

jaa,

eesti keeles

ja võib olla suunatud Eesti Teadusagentuurile,

aga võib olla ka lihtsalt Kinnituskiri

sihuke leitud luuletus tänasesse hommikusse.

ega seal teadusrahataotluse juures väga palju rohkemat eesti keeli öelda saagi. Isegi taotluse esitamise keskkond soovitatakse ingliskeelseks keerata, et miskit tähtsat kahe silma vahele ei jääks.

aeglasel tulel küpseb kaks eesti identiteeti puutuvat taotlust, kõik puha inglise keeles kirja pandud. kognitiivne dissonants.

Tasa, vaikselt sõudvad pilved

Vana arm ei roosteta. Smuuli "Lasud Kuivastus" ja Vaarandi "Alla Mari" on olnud mulle tuttavad teosed juba varasest lapsepõlvest. Nüüd siis ka Lennuki/Kaldi "Tasa, vaikselt sõudvad pilved". Üldiselt oli kõik kena: mees- ja naistegelaste sisuline osakaal üsna võrdne, asjakohased laulud, oluline sisu. Saal oli täis, sh Saaremaa kohta märkimisväärset hulka koolinoori.
Mõlemi naistegelase juures oli küll paar möödapanekut. Iseäranis häiris mind see, et positiivne naiskangelane kasutas vale kudumisvõtet (koolihariduse mõjulist, mis levis saartel alles 20. sajandi lõpupoole; varem kooti algupäraselt paremalt nimetissõrmelt üle visates) ja tal oli rätik valesti pähe seotud (sihuke dajarka-stiil tuli alles kolhooside ajal; traditsiooniliselt mõistlik on ikka rätik lõua alt kinni siduda. Aga see viga tehti juba "Kirjades emale", ju see on kuidagi süstemaatiline). Samuti pole ajastuomaselt usutav krellrohelise sooniku kudumine, ikka valget otsevarrast oleks võind.
Negatiivse (et mitte ütelda saatanliku) naistegelase puhul oli teksti autoril segi läind, kumb on naisterahva vernakulaarne ja kumb ametlik-revolutsiooniline nimi (Alla Mari vs sm. Ellam), seega kaotas osa oma usustavusest ka tüüpstseen sama naisterahva poolehoiu pärast võitlevast vastandlikust meestegelaspaarist (vrd Tulivesi, Jäine lagendik, Randlased).
Ja lõpus jäi kogu vastutus kuidagi nagu just selle üheainsa deemonliku meestegelase õlule; Alla Marile anti vähemalt veel võimalus postuumselt ütelda, et ta ei kahetse midagi (mis vastab üldjoontes minugi ettekujutusele sellest, kuidas see asi olla võiski). Ehkki ässitamise sisu nagu ei läinud üldse kokku sellega, mille üle mehed ise tegelikult kurtsid - aga vbl see asi ei olnudki nii koherentne, et piisaski lihtsalt ässitamisest; nagu lastakse leebelt öelda ühel jää alla aetud mõisnikul, et neil meestel käisid tunded sedakorda paar sammu mõistusest ees.
Lõpetusega oli ka muidugi see asi, et minu maitsele oleks piisanud, kui olekski lauluga lõppenud, mitte sealt veel edasi mingeid tagantjäreletarkusi esitatud, aga kuna tegu on ikkagi osaliselt rahvavalgustusliku projektiga, siis ju võib sedasi ka olla.
Eelpoolmainitud puudusi kõrvale jättes oleksid minu kaks tagasihoidlikku soovitust
1) Kuressaare Linnateatrile mängida seda tükki ka suvelavastusena ja
2) igasuguste teatriauhindade žüriide liikmetele see tingimata ära vaadata.
*
Väga pikk postitus tuli, aga eks mul oli võimalus tagasiteel tund aega omaette vaikselt mõtiskleda kah.

Uusi teateid Tenerifelt

Ehkki eelmine käik maailmameres asuvale sõsarsaarele toimus tunduvalt õpetatumas õhkkonnas, avardas äsjane silmaringi siiski rohkem. Noh näiteks, et 1) Kanaari saarte algasukad olid tegelikult berberi päritolu kitsekarjused, kes 2) leiutasid kama (röstitud teraviljapuru kitsepiimaga) ja 3) teivashüppe (kasutades vulkaanilistes mägedes lõhandike ületamiseks pikki puidust tokke).
...seekord spordiuudistest kõik; jätkame seriaaliga "Alpimaja".

Joonis. Millimallikad saarestiku parimas loomaaias. Väga tšill vaatepilt. Vastava ala sissepääsu juures on klaasseinaga labor, kust on näha, kuidas millimallikaid tehakse.

Tunked lubjalaigulised

Selline agittrükis tuli välja kalapoe pealt. Sisaldab äsjase sünnipäevalapse Juhan Smuuli luuletust müüri laduvast neiust, kellel on küll raske, aga oma tulevaste laste nimel ta kannatab. Saladuseks jääb siiski, 1) kuidas saab fotot teha kahekesi ja 2) kui ulatuslikku ja mis laadi seeriat indikeerib rooma number neli plakati ülemises paremas nurgas.

Kuni armastus peale tuleb

Jaa, kena raamat. Juba ammu ootasin, et millal see meie merega piiratud aladel laenutusse tuleb. Keegi juba kuskil kirjutas, et kui korraga läbi lugeda, võib mürgituse saada. No ma pühendasin küll tänavuse luuvalupäeva ausalt sellele teosele (eks olen ka varasematel luuvalupäevadel just punaseid raamatuid läbi lugenud, nt Õnnepalu "Raadio"), mürgitust ei saanud, aga ju see sõltub ilmselt sellest seedetüübist kah. Raamat on kujundatud nagu kommikarp, sisu on ka selline pisikeste magusate kommikeste rodukene, aga ega mulle meeldibki kogu šokolaad korraga sisse vohmida, kui juba kuskil volilt antakse.
Natuke sarnaneb Leelo Lauritsa "Kütioru tillukestele asjadele", ehkki seal on rohkem ruumi ja loomi ja maastikku kui inimesi (ja see on sinine raamat). No igal juhul on kena, kui intelligentsed naised eneste ümbrust jälgivad ja tähelepanekuid teevad ja seda kirjalikult kaasinimestega jagavad.
Ja teose pealkiri tuleb ühest vanast ravimtaimeraamatust, kus soovitatakse leeskputkevannis liguneda kuni soovitud seisundi saabumiseni. Sellel leeskputkel on tegelt ilge kassikuse hais ja ühtlasi usutakse teda ka maja ümbert usse peletavat. Mitmekülgselt hea taim niisiis, leidub minulgi majanuka juures puhmake.

Perepilt

Uue aasta alguse puhul sissejuhatuseks üks kohaliku kunstimeistri käsitööna valminud perepilt (tehnika: muffin, piparkoogiglasuur). Näha on niisiis pesa, kus kõige pisem valge tutsuke on pesamuna. Kunstimeister ise on kujutatud NW suunal, minu isik paikneb suure tõenäosusega keskel, hra abikaasa vahetus läheduses, kui eeldada, et tutsukese suurus vastab referentsisendi suurusele reaalsuses. Aga eks ta tõsi ole, et suur venna on juba umbes sama suur kui ma isegi.

Tuulte tahutud maa

Riigitelevisioon vahendas EW100 kingitust, millele viisakas inimene muidugi suhu ei vaataks. Aga-aga. Kõik Eesti loodusfilmi klišeed olid taaskord ilusti reas, viimne kui üks: rähn, soo, luigelend ja tiivavihin, kiirendusega üle taeva tõttavad pilved ja päikese poole sirutuvad ülased, leelotamine ja trummimütsud, tuules lipendav ämblik, kes väljendab mõtet, sekka ka pisut põdrapornot, kaadritagune hauatagune meeshääl looduses toimuvat selgitamas ("Jäälinnul on vaja poegi toita. [Plumps!] Vilunud liigutusega lööb jäälind kala uimaseks ja viib pessa poegadele." "Pesas on ilge lebra." "Iiii, emme, ära ole kogu aeg nii kriiitiline," reageerivad viksid varateismelised, kes on pedagoogilistel eesmärkidel samuti teleka ette üles rivistatud), mitte ühtegi viidet inimesele, inimtegevusele ega inimtekkelisi objekte kaadris. Puhtalt tuulte tahutud.