Liiga palju armastust

"Sai nutta ja naerda," nagu ütleb vilunud teatriarmastajast tegelane Kiviräha teoses "Maailma lõpus".
Minul seekordsele teatrielamusele küll midagi ette heita ei ole; näitlejatööd olid igatahes paremad kui eelmisel tudengitööl. Teatrikülastaja M. minu kõrval igatahes kihistas vahetpidamata ja kinnitas muudkui, et "no täpselt nagu muhulased!" ja lõpuks oli ikka liigutatud ka. Mina mõtlesin selle viimase etüüdikese puhul, et see on ikka huvitav, et kultuuriliselt korrektne on kannatada mitte nälja ja janu, vaid armastusepuuduse käes (ja seda ka vestluspartnerilt eeldada) - või oli see ikka juba vanal Tšehhovil sellise topeltmänguna algusest peale plaanitudki? Ja kui jah, siis mitmekordne vale see narratiivitehniliselt võttes ikkagi on? Kahe-, kolme- või enamakordne? Aga arvutamises ma siiski väga kaugele ei jõudnud, enne lõppes teater otsa.

Kuidas teha värsse

Pakin lahti vana ajakirjaniku raamatukogu riismeid. Oi, igasugu huvitavat ja väärtuslikku kraami on seal! Pühendustega raamatuid, ja Eesti kirjanduse ajaloo hallid köited, mis mul just puudu olid. Aga ka sellised valgustuslikud teosed, nagu meie kirjandusteaduse vanade esistalinistide Sõgla ja Pälli artiklite kogumikud, näiteks. Ja siis Majakovski "Kuidas teha värsse" Aira Kaalu tõlkes (1958; algupärand 1926). Seda lugedes on näha, et ega see Majakovski ise ikka tegemise teoreetilise poolega tõepoolest kursis ei olnud, tehnilisi termineid loobib ta siia-sinna, nagu jumal juhatab, aga kui ise oma võtteid kirjeldab, siis neidsamu sõnu kasutada ei oska. Aga ega pole ju tarviski, sest nagu ta korduvalt rõhutab, kirjanduse loomisel on esmatähtis sotsiaalne tellimus ära tunnetada, kõik muud vahendid ja vormid tulenevad sellest. Esteetiline mõju on kuskil kolmanda- kuni kuuendajärguline.
Iseenesest heidab see väga selge valguskiire kunagisele Eduard Pälli - Maie Kalda vahelisele vastasseisule, kus Päll esindas just seda sotsiaalse tellimuse ülimuslikkuse seisukohta ja Maie hoidis jonnakalt kinni teose kunstilise väärtuse hindamise vajalikkusest. Ütle nüüd.

Olemata jäämise poeetika

Oh, kõige ilusamad on need asjad,
mis jäävad olemata
...
Oh, kõige ilusamad

Mul on need paar rida juba mitu aega lauasahtlis seisnud ja aeg-ajalt on tunne, et sinna peaks midagi veel lisama, kas siis enne või pärast viimast fraasi, aga kõik täpsustused tunduvad lõppeks siiski pehmelt öeldes liiased. Et siis pigem juba nii, nagu on, sihuke, ehm, noh, lõpetamatuse poeetika või nii.

...mida koi ei söö

Installatsioon "Kis teitele siis kujub, kui mind änam põle". Pilt on kehva, aga ega see tunne ka parem pole, kui kudujat enam pole, aga koid on.

Mamma ja mina

Täitsin oma ammuse unistuse ja lugesin läbi Aira Kaalu noorpõlveromaani "Mamma ja mina", kuna ahju remondiga seoses teises toas ööbimise tõttu osutus see mugavasti käeulatuses olevaks. Või noh, pigem siiski jalaulatuses, sest väikelast kantseldades on mitmeidki haaramisliigutusi otstarbekam teha varvaste kui sõrmede abil.
Põhimõtteliselt on tegemist keskkooliplika igava ja küündimatu plämaga. Ma tõesti ei kujuta ette, mis imesid see vaene toimetaja tegi, et seda "Looduse" kroonise romaani sarjas 1939. aastal avaldada õnnestus. Pikendatud kordustrükk 1978. aasta "Kodunurga laastude" III osas on muidugi loogiline, kes siis teenelist kirjanikku saab takistada. Aga selle asja hindamatuks väärtuseks on detailsed etnograafilised kirjeldused - heinateost, rooõsumisest, hanekarjatamisest, isegi Väina tammi avamise pidustustest, ja seda märksa üksikasjalikumalt kui Raissa Kõvamehel. Silmapaistev kodulooline allikas, igatahes!

Argipoeesia

no ei saa nii toredat kirja enese teada pidada, no ikka on ju nagu luuletus

*

ja poes ei läind sul kümps, boheem

tshekil oli peaegu 12

 ja ka kogred ka ei tulnud ise

raha hambus, igal ühel 70 senti, sest siis olnuks kokku kümme küll

appi, tänapäeval peab igale kirjale juurde lisama, et ei ole luuletus

ei ole

lihtsalt luule on nii alla käinud, et kõik juba paistab taotluslik

aga ei ole

Profiilipilt

Sain emadepäevaks sellise profiilipildi (tehnika: valmis pannkoogitainas plastpudelis, naaberkülast toodud puudega köetud pliit - nii et jälle mitte päris 100% öko). Ühest küljest tekkis kohe kiusatus see ka omale FBsse profiilipildiks panna, aga teisalt jälle mõtlesin, kui palju igasugu välkareid ja muidu tõsimeelseid sõpru mul seal on, kelle see võiks kuidagi ää ehmatada. Tõestisündinud on ju lugu sellest, kuidas Adeele Püss blogimaailmast disklahvi sai, sest pühendunud kokandushuvilised olla tema (muidu ju täitsa tervemõistuslikest, rääkimata sellest, et mullegi sügavat südamelähedastest) toidusoovitustest ennast kuidagi häirituna tundnud. 

Minevanädalases Prima Vista "naljast kaugel" teemalises vestlusringis kerkis esile mõte, et nalja, sh poliitiliselt ebakorrektset nalja, saab teha nende seas, keda sa usaldad, s.t kes saavad aru, millal sa teed nalja ja mida sa tõsiselt mõtled. Ja ses suhtes globaliseeruv suhtlus nivelleerib selle muidugi sajaga ära. 

Nii et jah, nii ta on - oma seitset blogilugejat usaldan rohkem kui oma seitsetsadat feissarisõpra. 

Teaduspoeesia

jaa,

eesti keeles

ja võib olla suunatud Eesti Teadusagentuurile,

aga võib olla ka lihtsalt Kinnituskiri

sihuke leitud luuletus tänasesse hommikusse.

ega seal teadusrahataotluse juures väga palju rohkemat eesti keeli öelda saagi. Isegi taotluse esitamise keskkond soovitatakse ingliskeelseks keerata, et miskit tähtsat kahe silma vahele ei jääks.

aeglasel tulel küpseb kaks eesti identiteeti puutuvat taotlust, kõik puha inglise keeles kirja pandud. kognitiivne dissonants.

Tasa, vaikselt sõudvad pilved

Vana arm ei roosteta. Smuuli "Lasud Kuivastus" ja Vaarandi "Alla Mari" on olnud mulle tuttavad teosed juba varasest lapsepõlvest. Nüüd siis ka Lennuki/Kaldi "Tasa, vaikselt sõudvad pilved". Üldiselt oli kõik kena: mees- ja naistegelaste sisuline osakaal üsna võrdne, asjakohased laulud, oluline sisu. Saal oli täis, sh Saaremaa kohta märkimisväärset hulka koolinoori.
Mõlemi naistegelase juures oli küll paar möödapanekut. Iseäranis häiris mind see, et positiivne naiskangelane kasutas vale kudumisvõtet (koolihariduse mõjulist, mis levis saartel alles 20. sajandi lõpupoole; varem kooti algupäraselt paremalt nimetissõrmelt üle visates) ja tal oli rätik valesti pähe seotud (sihuke dajarka-stiil tuli alles kolhooside ajal; traditsiooniliselt mõistlik on ikka rätik lõua alt kinni siduda. Aga see viga tehti juba "Kirjades emale", ju see on kuidagi süstemaatiline). Samuti pole ajastuomaselt usutav krellrohelise sooniku kudumine, ikka valget otsevarrast oleks võind.
Negatiivse (et mitte ütelda saatanliku) naistegelase puhul oli teksti autoril segi läind, kumb on naisterahva vernakulaarne ja kumb ametlik-revolutsiooniline nimi (Alla Mari vs sm. Ellam), seega kaotas osa oma usustavusest ka tüüpstseen sama naisterahva poolehoiu pärast võitlevast vastandlikust meestegelaspaarist (vrd Tulivesi, Jäine lagendik, Randlased).
Ja lõpus jäi kogu vastutus kuidagi nagu just selle üheainsa deemonliku meestegelase õlule; Alla Marile anti vähemalt veel võimalus postuumselt ütelda, et ta ei kahetse midagi (mis vastab üldjoontes minugi ettekujutusele sellest, kuidas see asi olla võiski). Ehkki ässitamise sisu nagu ei läinud üldse kokku sellega, mille üle mehed ise tegelikult kurtsid - aga vbl see asi ei olnudki nii koherentne, et piisaski lihtsalt ässitamisest; nagu lastakse leebelt öelda ühel jää alla aetud mõisnikul, et neil meestel käisid tunded sedakorda paar sammu mõistusest ees.
Lõpetusega oli ka muidugi see asi, et minu maitsele oleks piisanud, kui olekski lauluga lõppenud, mitte sealt veel edasi mingeid tagantjäreletarkusi esitatud, aga kuna tegu on ikkagi osaliselt rahvavalgustusliku projektiga, siis ju võib sedasi ka olla.
Eelpoolmainitud puudusi kõrvale jättes oleksid minu kaks tagasihoidlikku soovitust
1) Kuressaare Linnateatrile mängida seda tükki ka suvelavastusena ja
2) igasuguste teatriauhindade žüriide liikmetele see tingimata ära vaadata.
*
Väga pikk postitus tuli, aga eks mul oli võimalus tagasiteel tund aega omaette vaikselt mõtiskleda kah.

Uusi teateid Tenerifelt

Ehkki eelmine käik maailmameres asuvale sõsarsaarele toimus tunduvalt õpetatumas õhkkonnas, avardas äsjane silmaringi siiski rohkem. Noh näiteks, et 1) Kanaari saarte algasukad olid tegelikult berberi päritolu kitsekarjused, kes 2) leiutasid kama (röstitud teraviljapuru kitsepiimaga) ja 3) teivashüppe (kasutades vulkaanilistes mägedes lõhandike ületamiseks pikki puidust tokke).
...seekord spordiuudistest kõik; jätkame seriaaliga "Alpimaja".

Joonis. Millimallikad saarestiku parimas loomaaias. Väga tšill vaatepilt. Vastava ala sissepääsu juures on klaasseinaga labor, kust on näha, kuidas millimallikaid tehakse.