Serafima ja Bogdan

Hoogne tekst, võttis 8 tundi jagatuna kahele päevale, täiesti hästi kasutatud emadepäev, ma ütleks. Eks see ole temaatiline teos ka, emasüda on selles ikka tähtsal kohal. Peategelaste nimesümboolika kõrval (Seerav, Jumalaand ja Kättemaks) on seal oluline roll ka loomariigil: vimm saab alguse hobusest ja kättemaks saabub rääbistega.
Naiste, sõja ja ikooniröövlite kombinatsioonist vist ei saagi väga teistsugust teost, mõtlen näiteks Liksomi, Kaurase ("Ihon aika") või Sommeri Lõuna-lugude peale. Ainojah ja "Puhastus" ka muidugi.

p.s. Eelmine postitus on ühtäkki saavutanud umbes neli korda suurema populaarsuse kui minu postituste puhul tavapärane. Kahtlustan pealkirja.

Voodikaaslased

Pilte jälle viimasel ajal vähevõitu. Sestap siis sissevaade padja alla, kus on näha, milliste meestega meil viimasel ajal voodit jagada tuleb. Hr assistendi (2 a) kindlakäeline valik kahe alumise riiuli ilusamate raamatuselgade seast. Tugev tunne on kohe pead toetada sellisel alusel asuvale padjale.

Sarviline selgeltnägija

Jaan Rannapi äsjaseimat teost müüdi Rahva Raamatu veebirallil 2 euroga. Muidugi soetasin. No mis ma oskan ütelda, Maari suvi oli ikka etem. See on sotsiaalkriitikaga dekoreeritud loomalugu koos maitsenüansiks lisatud tibakese üleloomulikkusega. Teemasid ja liine oli ühe lühikese jutu jaoks mu meelest natuke liiga palju, oleks siis võinud keskenduda nt vanahärra Kusti ja tema uue naabrinaise teineteiseleidmise loole, Smuuli viiti "ma ja Salme ja pullid vooniks" ja muu info anda tagasivaate korras, aga eks muidugi sissejuhatuseks mererannal ehituskeeluvööndisse ebaseadusliku villa ja golfiväljaku rajamine kõnetas mind lugejana tõepoolest rohkem kui oleks seda teinud korvipunuja Kusti sisemonoloog.
Kõrvale lugesin läbi ka kaks lehekülge 6. klassi kirjanduse õpikust, "Jaan Rannap - poiste, looduse ja spordi kirjanik". Ilmselgelt Urmeti kirjutatud tekst, hoogne ja õhinapõhine, üles on loetletud kõik kirjaniku spordisaavutused sentimeetri täpsusega, aga ei ühtki raamatupealkirja, ainult kimbuke tegelaste nimesid.
Eks näis, kas see raamat ka varateismelisele sülle õnnestub lükata.

Aarete saar

Jätkan koduse raamaturiiuli käe- ja jalaulatuses olevate teoste läbi töötamist, järg on seiklusjuttude käes. Robinson Crusoe kohta on mul öelda ainult sedapalju, et kõige huvitavam koht on see, kus hundid teda taga ajavad peale seda, kui ta on üksikult saarelt tagasi jõudnud ja oma äriasjad joonde ajanud.
Aga "Aarete saar" on ikka päevakajaliselt ka põnev. Mulle tundub, et kui tahta praegust kerget ehmatus- ja mõttepausi inimkonna ja majanduse kontrollimatu kasvu vääramiseks ära kasutada, siis ainus variant on mäss laeval (nt ulatuslik tarbimistõrke tekitamine). Ja eeskujuks tohiks siin olla ühe jalaga mereröövel John Silver, kes on suurepärane läbirääkija nii laevaomanikest kapitalistide kui otseselt puudust kannatavate mereröövlitega; kes suudab mõlemad osapooled lohku tõmmata ja enese ülalpidamiseks vajaliku ressursiga vaikselt sääred teha ning me võime eeldada, et ta elab kusagil kõrvalises kohas riskivabalt ja õnnelikult oma päevade loomuliku lõpuni. Oo jaa, kui kõik oskaksid ressursside illusoorse ülekülluse tingimustes leppida sellise piskuga nagu John Silver!

Norma

"Emme, mitmes raamat see sul seeaasta omaks lõbuks läbi lugeda on?" küsis lapsuke. Arvasin, et umbes kolmas, aga lisasin, et küll ma kunagi sellelegi mingi rakenduse leian mõne artikli kirjutamisel.  Oksanen tuntud headuses, teemaks ikka naisekeha omamine selle erinevates raskusastmetes, alates juustest kuni (sunnitud) rendiemakaks olemiseni. Tuleb küll märkida, et miskit rõlget detailsust selles raamatus ei ole; beebifarmiorje näidatakse meile ainult telefoni vahendusel ja viljastamise kohta tehakse siin-seal läbi lillede vihjeid. Mõtlesin natuke, et kas ikka on varateismelisele neiukesele sobilik lugemisvara, aga tundus, et piisavalt, et end eluks ette valmistada, andsin tema kätte edasi. Krimikirjanduse element asja juures lisab rahvalikkust ja no lõpuks läheb ju üldse laav stooriks kätte ära.

Riskiühiskond

Sobivasti on pooleli kaks teemakohast raamatut: Ulrich Becki "Riskiühiskond" ja Zakes Mda "Suremise viisid".
Becki lugemist olen kogu aeg edasi lükanud, praegu aga sobib hästi ja edeneb hoogsalt. Pmst ütleb ta, et industrialiseerunud ühiskond toodab rikkusi, mille jaotumine on suuremal või vähemal silmaga näha, aga selle kõrval ka riske, mida silmaga näha ja inimtajudega hoomata on raske ja millest ka teadlik olles eelistatakse mööda vaadata. Ta toob 1986. aasta seisuga näideteks radioaktiivsuse, metsade hävitamise ja põllumajandusmürgid, aga eks üleilmse levikuga viirushaigus klapib kirjeldusega ka ju päris kenasti. Ja kui asi läheb nii kaugele, et nähtamatu risk on juba nii kohal, et sellest mööda vaatamine muutub raskeks, siis hakkab see esile kutsuma kõiksugu irratsionalsust, sest keegi ei tea täpselt, mis see adekvaatne käitumine oleks. Nagu ütleb minu tädi - sellistes olukordades ei aita muu kui palvetamine. Ma loodan, et ratsionaliste aitab asjakohaste raamatute lugemine ka.

Olemise ilu

Kui peenem rahvas käib vernissaažidel, siis mina jõuan enamasti kohale viimastel hetkedel. "Olemise ilu" lõpuseansil oli lisaks mulle veel 9 inimest (neist 1 tuttav).
Ühest küljest on tegemist klassikalise loodusfilmiga: liigi (isane) esindaja tegutsemas loomulikus biotoobis, kaadritagune hääl selgitab tema tegevuse abstraktsemaid tagamaid. Viited ümbritsevale inimmaailmale kaadris puuduvad; sellel filmil pole ka vaataja emotsioone suunavat muusikat (ehkki törts koorilaulu oleks ju ikka võind olla, juhtumisi ma tean, et seda peategelane hindab). Kompositsiooniprintsiibiks on tsüklilisus, tegevuste kordumine, tagasipöördumine ja taastulek.
Teisalt on tegemist hagiograafiaga: Eesti looduse ikooniline eestkõneleja on puhastatud igasugusest liigsest (eraelulisest) detailist, esil on üksainumas suur idee, milleks on looduse rütmides võnkumine, mille paistel teistel eestlastel omakorda mõnus peesitada on.
Ei noh, ega see ju ka iseenesest paha pole, liiatigi on Tootsen end varemgi vilunud jüngrina tõestanud.

Veljesto 100

Oioi, uut sisendit on viimasel ajal eriti nobedasti peale tulnud, ega see piduperiood vaimupealinnas ei möödu jälgi jätmata.
Sissejuhatuseks noppeid EYS Veljesto 100-aastase juubeli tähistamiseks korraldatud kõnekoosolekult.
1) Koostöö olukorras, kus inimene on puudu:
"Pent Nurmekund - tema puhul tihti arvati, et ta on surnud. Vahel ta siiski oli." (A. Kokk meenutab üritusi, kuhu päevakangelane ise teinekord kutsumata jäi.)
2) Koostöö iseendaga:
"Noor inimene teeb ikka kaootilist tööd." (J. Kronberg lappab oma möödunud sajandist pärinevaid väljakirjutusi B. Kangro kohta.)
3) Koostöö kahe inimese vahel:
"Kristlik-feministlik ökotandem." (ER defineerib meie pikaajalise ühistegevuse fundamentaalseid aluseid.)

Talve

"Talve" on banaalne filmike, mis kubiseb klišeedest ja dežavuudest ja on õigupoolest lihtsalt vana hea Kevade ületegemine frivoolsemas võtmes kui Lutsu ja Kruusemendi aegsed kombed seda lubasid. Ega ma ei taha öelda, et seda filmi ei peaks olemas olema, kaugeltki mitte. Lihtsalt meenus ligi veerandsajandi eest Vanemuises nähtud Madis Kõivu "Tali", mis selle lillutuse kõrval oli ikka väga raju ja hinge süvakihte lahti rebiv värk.
Kuna aga hiljaku on mul olnud meeldiv võimalus "Kevade" põhjalikult ökokriitilises võtmes läbi mõelda, siis ootasin huviga, mis sellest kihistusest ka filmi pääsenud on. No jõgi oli igatahes kohal - ühes täiesti irdujäävas pildikeses umbes filmi keskpaigu, kus ilmselt lihtsalt oli tarvis "Klassikokkutuleku" stiilis naljadele väike mõttepaus sisse võtta. Samuti ülesehitus - kui "Kevade" algab sügisega ja astronoomiline kevad jõuab kätte alles 16. peatükis, siis "Talve" algab suvega ja tali saabub viimastes kaadrites, kui Tali tuhka koristatud kõrrepõllule laiali puistatakse (vrd "The Big Lebowski").  Pastoraalsust oli muidugi süle ja seljaga, aga see on vist rohkem ikka žanri kui loodustunnetuse poolt ette antud raam.
Samuti leidus filmis aknalt linnusita sisse kukkuv liblikas, kes väljendas mõtet, nagu Eesti loodusfilmides ikka.

Võrratu üritus

"Võrratu üritus!" ütles Veiu Külli reedeõhtuse plaadiesitluskontserdi ametliku osa lõpus. Ses mõttes oli tõesti, et kodanikualgatuse korras korraldatud ülekülapeo tarvis oli kokku pandud täiesti arvestataval tasemel ja eri osapooli hõlmav muusikakollektiiv (ehkki mis teab mulk merest või muhulane muusikakriitikast, nagu ütles Juhan Smuul), jagati lahkesti veini, performant ulatas teda inspireerinud daamidele iga laulu järel lilleõie ja usinamad panid isegi tantsujalad alla.
Illustratsioonina olgu siinkohal ära toodud siinkirjutaja ja assistendi vabapintslipatsutamistehnikas valminud guašš "Punased nelgid".