07.11.17

SSOR 100

Psühhedeelne revolutsioonitervitus trükikojast "Oktoober" 1976. aastast. Postkaart ema riidekapist. Samast leidsin ka Aurora siluetiga kollase T-särgi (ilmselt soetatud klassiretkel Leningradi 1987. aastal).

05.11.17

La grande bellezza

Film Itaalia humanitaaride igapäevaelust. Või siis linnafilm, mille peategelaseks ongi Igavene Linn, mis suunab kõigi sealsete asukate elusid (ja vahel sülgab mõned välja kah). Küll see alles alluks hästi geokriitilisele analüüsile! Aga kui hommikul küsiti, millega film lõppes, jäin vastuse võlgu. Igatahes looalguse elektrooniline tantsumuusika ja lõputiitrite taustaks olev keelpillihelind olid kahtlaselt sarnased.

01.11.17

Ära ainult oota

Mul oli vaja ühte pagulasmurdeluuletaja Raimond Kolga tsitaati kontrollida. Aga terve see luuletus on mulle nii umbes sestsaadik, kui ma seda kunagi (arvatavasti kursuse "Eesti kirjanduse ajalugu" raames) lugesin, väga meeldinud, hoolimata sellest, et peas on ta kogu aeg olnudki ainult tükati. [Küsisin täna koolivennalt, kelle mõlemate vanemate terissed kuulukse üsna kehvad olevat, et kuidas ta elab. "Tükati," vastas tema.]
Aga see luuletus.

Ära ainult oota - maga!
Maga, mõtle, loe ja laula.
Tegemata tööd ja kavad
nagu metsad sinavad
unustuse künka taga.

Postimees ei tule veel,
või on ammu ära käinud.
Kiri kirjus ümbrikus
värviliste markidega
pole iial olnud teel.

Mõtle seda, mis on siin,
kes on äsja külas käinud,
külas käinud, jälle läinud,
kelle lähedus on siin.

19.10.17

Ahistamisest



Ahistamisest. Aga juhtub ka teisiti.
Kui me kakskend aastat tagasi K&T koosseisus mööda Euroopat hääletasime, siis sattusime kuskil Madalmaade veere peal ühte väga lolli kohta kiirtee äärde seisma, kust sugugi peale ei saanud. Otsustasime jala edasi minema hakata, vantsisime päris pikalt, aga keegi peale ei võtnud. Pimedaks hakkas ka minema. Viimaks jäi üks rekka mõnisada meetrit eemal teeserva seisma. Meie vantsisime omas tempos edasi, ega meie ei saand aru, et ta meid ootab. Autoni jõudsime, tuli juht välja ja tõstis meie seljakotid sõna lausumata rekka konteinerisse. „Kurat,“ mõtlesime meie. Kui midagi on, siis ei saa niisama lihtsalt autost välja karata ja putket teha. Siis panime tähele, et tal on püksirihm lahti, suur ovaalne pannal tilbendas kõhu otsa all. „Kurat,“ mõtlesime meie ja otsustasime, et lähme peale, aga magame kordamööda, et kui miskit on, siis teine saab reageerida. Soov kiirtee äärest minema saada ei olnud ka sugugi väike. Kebisime üks juhi koikusse, teine kõrvalistmele. Ei läind vist veerandit tundigi, kui juba mõlemad õndsat und magasime. Hommikul ärkasime kuskil parklas, täpselt seal, kuhu igaüks vajunud oli, juht magas oma istmel kummuli rooli najal. Vaat selle mehe auks õppisin ma samamoodi istudes magama, et kui kunagi omal tarvis läheb kellelegi head teha.

16.10.17

Minu tulevane elukutse

Vanaema lapsepõlvekodust tuli välja kastitäis tema ja ta õe-venna sõjaeelseid koolitöid, peamiselt joonistusi, kõik väga ilusad. Üks kirjand on ka, selle on vend kirjutanud. See vend.

Minu tulevane elukutse

Igal inimesel on oma elukutse noorel on see ees aga vanematel inimestel on see juba käes. Mõned lapsed ei tee algkooli kuute klassi läbi ja kes seda ei tee, need on nagu jalust kinni seodud sest nemad ei saa kusagile kooli edasi õppima minna. Aga kes on algkooli kuus klassi läbi teinud see saab minna igasse kooli, kus tema ise soovib.
Mina soovin edasi õppima minna rauatöö osakonda. Sest siis on ka sõjaväes parem olla, saab siis ehk mõne laeva peale meistriks. Võib olla, et lähen ka vedurijuhi kooli, kuidas mõte mõtleb ja. Ennemini mina lähen laeva, sest siis saab ka välismaa eluviisisid ja rahvast tundma õppida.
Kui mina olen juba niikaugele jõudnud, siis olen ka parasas meheeas. Praegu mina olen mõelnud, et seda va naisereod ei maksa mitte endale võtta, siis on kõik su vabadus ära riisutud. Aga kui niikaugele on saanud, tea kuidas siis meel-mõte mõtlevad. Ja siis olengi elukutselised laevamees, vanapoiss.

15.09.17

Uus uks

Rahvahulkade tungival nõudmisel postitada blogisse midagi meeliülendavat peatselt saabuva kaamose vastu, esitlen: mul on uus uks! Ei kaamos ega lumi tema vahelt enam sisse imbuma pääse. Öökullikujulise tabaluku tõid Riin ja Jorma Indiast. Sellele ju tuli vääriline taust luua.
Ja ehk ei ole nüüd raske vajadusel üles leida, et just selle ukse taga see doktor Tüüri vastuvõtt toimubki.


10.08.17

Madu oma rinnal

Njah, eks vist on mul jah teatud "statistiline huvi" K. linnateatri suvelavastuste vastu, nagu vilunud statistik Triin märkis, jagades mulle vihjeid, et ka välja müüdud saali viimasesse ritta saab tund enne etenduse algust pileteid soetada. Esimest korda elus tekkis tunne, et äkki piirdukski esimese vaatusega ja asi mutt.
Nõrk tekst ja deklameerimine. Teine vaatus õnneks oli lühem. Isegi "Testamenditäitjad" oli parem. Arumaisaa, mis takistab emand Pautsi lokaalkoloriitseid krimkasid ära dramatiseerimast?

20.07.17

Neliteist

Kaitsmisest neliteist päeva möödas. Töö alustamisest neliteist aastat möödas. "See on siis ju su kõige vanem laps," nagu naabrinaine peale mõningast arvutamist märkis. Neliteist pidi ka mingit sorti maagiline arv olema (no kaks korda seitse igatahes), aga ma ei mäleta, mis täpselt, ja ei leia enam, mida BG laulude arutamise foorumis selle kohta täpselt öeldi. Laul ise on siin ja sõnad on siin.

Vennad Zabadaid

Südametud vennad Zabadaid,
kellel naeratus lõikamas kõrvu,
külastavad pea jälle me maid,
et näidata suurt hingejõudu;
nad seavad end eeskujuks meile,
nad nurkasid mööda käivad -
kui magus on eirata seadust,
kui kena, kui ketser saad olla.

Ma olin maa külge seot
ja vaikselt pisaraid neelsin;
nüüd sellest, mis kandsin ma sees,
roos räägib leekide keeles.
Ma liigkasuvõtjaid tean -
ma mäletan, kuidas nad naersid -
neil tundus, et saak on neil peos;
aga eksisid, näib mulle praegu.

Ma neliteist aastat ei söönd
ja neliteist aastat ei joonud,
olin neliteist aastat vait,
et mitte sind häirida.
Nüüd ahtaks jäi mulle kai
ja jaksu rohkem ei ole;
teen nii, nagu mõeldud sai,
et sind lükata vabasse vette.

Imperaator, mis öelda, on suur,
nagu DJ, kes tühjuses mängib.
Sest ajast, kui tunnen ma sind,
olen kadunud ilmale muule.
Su kallastel ärkasin ma -
suur tänu lahkele toale -
Sa õhk oled, millest ma elan
ja teisiti poleks see mõeldav.

Ma neliteist aastat ei söönd
ja neliteist aastat ei joonud,
olin neliteist aastat vait,
et mitte sind häirida.
Nüüd ahtaks jäi mulle kai
ja jaksu rohkem ei ole;
teen nii, nagu mõeldud sai,

et sind lükata vabasse vette.

30.06.17

Libisev identiteet


Olen olematu kogukonna
liige
identiteet pidevalt libiseb
nagu katkine sidur
ümber reastumine ei ole lihtne
aga tulen toime
tulen toime
ja oma südame
suunatuled
lülitan sisse harva

Riia 21.6.17

10.06.17

Joon alla


Ma ei tea, mida ütlevad ametlikud horoskoobid, aga mõned tähemärgid näitavad, et juuli algul tõmbab Ambur ühele pikaleveninud suhtele joone alla.