17.09.20

Eratee

Hankisin selle teose endale naaberküla sügislaadalt. Sealsamas kõrval pakuti ka sama autori seenehoidiseid - oleks tekstiga vähegi korralikumalt tuttav olnud, oleks loomulikult pidanud tervikliku elamuse saamiseks ka purgikese seeni soetama, aga noh. Kunagi poes vaatasin sellele kuskilt keskelt sisse ja hakkasin kahtlustama, et äkki on mingi tibikirjandus. Eksisin. Tegu on lahtiste kätega karmi naisterahva meditatiivselt rutiinse elu kirjeldusega kauges külas. Karta võib, et mitte iga lugejatemperament ei näri sellest läbi. 

Oma varasema ignorantsuse õigustamiseks vbl ainult see, et pealkiri on mu meelest eksitav. "Eratee" viitaks nagu mingile tee kinnipanemise kammile a la Veerpalud ja koolimaja taga elav naaber. "Eramaa" oleks parem olnud, ehk isegi natuke ambivalentsi kaasa toonud - ühelt poolt see tüüpiline eestlase eraomandi-instinkt, mis sunnib iga kuuse taha eramaa sildi välja panema, teisalt aga see elamine on seal täiesti eramaa ses suhtes, et ega seal teoses kirjeldatud viie aastaaja jooksul eriti palju külalisi ei käi ja elu on üpris privaatne. Soome keel, mis teoses implitsiitselt samuti tähtsat rolli mängib, annaks kummagile variandile veel muidugi oma nüansikese külge (erä = wilderness). 

03.09.20

Ehitussemiootika


Katusetegu käib. Puidust tellingute eest pidavat tööinspektsiooni esindajate näpud hirmsasti kibelema ettekirjutusi tegema, ma ei tea, kas nad pärandtehnoloogia ja väikese ökoloogilise jalajäljega põhjendatavate erisuste juttu on kunagi kuulnud või kas nad üldse tahaksid seda kuulda. 

Minul igatahes läks täitsa tükk aega, et need naelaga plangu külge löödud töökindad (kaadris ülal vasakul) lahti hammustada. Et kas töömehed mõtlevad, et need siis nagu igal hommikul paitavad perenaise pead ja tuletavad talle meelde, mis teoksil? Ei, nii sentimentaalsed mehed need ka ei ole. Kuni viimaks saabus valgustuse hetk. Enamus inimesi on minust vähemalt peajagu pikemad, see on selline 3D hoiatava käesirutuse märk, et tõmba oma pea tagasi. Ei ehita sulle siin keegi mingit Goldbergi peasilitusmasinat.  

06.08.20

Poola poisid

Auhinnatud teos siis ka viimati eelloo laiendusena loetud, kena lobe jutt ja paljutki tuli tõepoolest Za/Umi blogist juba tuttavat ette; näiteks Sulislawi ja pani Ada vinjetike ilmus seal minu mäletamist mööda enam-vähem samasugusena, v.a see blogi matuseid puudutav afterparty muidugi, ja mitmed muud jutud kandvate tegelaste elukäigust ka. 
Natuke meenutas "Alice B. Toklase autobiograafiat", just võtte poolest - et kui tegelikult tahaks hirmsasti iseendast kirjutada, aga kultuurne inimene ikka püüab ainesest kuidagi distantsi võtta -, Gertrude Stein laenas selleks oma sõbranna vaatepunkti, Mudlum aga vahetab lihtsalt päritolule viitavad pärisnimed poolapäraste vastu (ehkki initsiaalid, kui ma õieti aru saan, on mõnelgi juhul siiski paika jäänud).
Natuke ma ikka imestasin noorte anarhistide ja vabamõtlejate elukauget arusaama, nagu peaks olema võimalik blogipidamisest kuidagi elatuda, niipaljukest võiks ikka ju seda süsteemi tunda, mille vastu võitlemas ollakse, aga vbl oli see just loo arengu loogika seisukohast vajalik - et ka siis, kui tuli rahapakiga onu ja ütles, et poisid, ma nüüd hakkan teile raha andma selle eest, mida te seni tasuta olete teinud, ei tekkinud poistel hetkekski kahtlust, et kas need asjad nii siis käivadki. 
Ses suhtes ma tõepoolest pooldan kõvasti ülikooliharidust, mis annab poolharitlaste ees selle eelise, et mõtlemine muutub kriitilisemaks (süstemaatilisemaks ei pruugi muutuda) - iga asi, mis nina ette laotakse, ei pruugi olla see ainus tõde. 

25.07.20

Eikeegi eikunagi eikusagil

Ma tegelt nii karm ei oleks. Täiesti korralik noorsoojutustus, autor on intelligentne ja oskab kirjutada, tüübid on usutavad, teemad ja käsitletavad probleemid on aja- ja asjakohased, ja ei saa ka öelda, et lahendusi neile kohe sugugi ei otsitaks. Kursiiviga oleks jah võinud pisut kokkuhoidlikumalt ümber käia, aga samas kujutan elavalt ette, kuidas noor autor kirjutamise ajal kodumiljöös Ulrich Becki "Riskiühiskonda" vedelemas nägi, seal on ka kursiivis ikka väga palju rõhutusi tehtud.
Minu poolest võiks see 9. klassi kohustuslik kirjandus olla küll. (No ma saan aru, et anarhisti jaoks pole see mitte kiitus, vaid vee peale tõmbamine, aga nagu teos minu meelest suhteliselt hästi näitab, siis laitmatult puhast anarhismi ongi meie laiuskraadidel suht raske viljeleda.)
-------------
Järelmärkus. Katsetasin tulevase üheksandiku peal, vist ikka oleks targem see keskkoolilastele reserveerida. "Esimesed poolteist peatükki pekstakse diipi ja midagi ei juhtu. Kas seal lõpuks üldse juhtub midagi või?"

12.07.20

Metsaminek

Toimus perekondlik kaks õhtut kestnud filmimaraton "Into the Wild" (nii pikk, et ühe õhtuga põleks jaksanud ää vaadata). Kakskend aastat tagasi ma oleks seda filmi ilmselt vaimustusega tervitanud ja veetnud pikki õhtuid sõpradega teed lürpides selle üle arutades. Praegu olen ma vana ja küüniline mutt, kelle meelest on tegu pikaleveniva Darwini auhinna kandidaadi tutvustusega.
Saatuslikuks saab peakangelasele etnobotaaniliste teadmiste nappus. Mõned mehed püüavad teda teel küll pisut järele aidata, õpetavad laskma ja kassi oravat nülgima ja annavad kalapüügivarustuse, mida me aga ei näe teda filmi jooksul kordagi kasutamas. Ilmselt ei käi ta jõe ääreski, kui talle filmi lõpu poole tuleb suure üllatusena, et veetase jões on tõusnud sellevõrra, et ta sealt enam üle ei pääse (ega see, et ta minnes ilma tugikaikata külma ja kiirevoolulisse vette astub, ka eriti mõistlik ei old). Aga on näha, et ta loeb Jack Londoni raamatuid, mis viib mõted muidugi meesuurimuslikele radadele -  üldiselt ikkagi jahipidamine väljendab ürgmehelikkust märksa ikoonilisemalt kui ridvaga jõe ääres passimine. Nii et võib-olla oli siin ikka kultuurilistel representatsioonidel suurem roll kangelase hukkumisel kui tema enese lollusel, mine tea.
Teisalt jälle - kui filmi sõnum on see, et ebamäärane unistus vabadusest pluss raamatute lugemine võrdub enneaegne ja hale surm, siis sellele nagu ka siiski hästi alla ei tahaks kirjutada.

26.06.20

Johannes Pääsukese tõeline elu

Järjekordne setu reklaamfilm. Aga seekord pigem ikka haltuura kui kunst. See pisarapressimine seal lõpus, et "poisid kui ponksid, aga näe läksid mõlemad ilmasõja nahka" ei mõju ka eriti siiralt.

11.06.20

Hiiu laste raamand


Nii, järjekordne näputöö on valmis saanud, seekord omakasupüüdmatu abina naaberriigi esindajatele. 
Vasakul näha üks esimesi sisukorramustandeid, mis mul juhuslikult siiamaani kotis kaasas oli rännanud (no seal oli teisel pool märkmeid mingi teise töö kohta, mis mul veel valmis ei ole). 
Aga tugev tükk on saand, väga ilus.   

Järelmärkus. Näitasin raamatut naabrinaisele, kelle hinnang kõlas nii, et see on üks väga õdus raamat, oma lihtsuses täiuslik, ja kujundus teeb ta veel kuidagi eriliselt ruumiliseks. Ega ühe raamatu kohta vist väga palju kenamini ei annagi enam öelda. 

04.06.20

Suveharjanäkid

Käisin pärandtehnoloogia magistritööde kaitsmisel, oli väga meeleolukas. Muu hulgas selgus aga, et Eesti pungiklassikasse kuuluvas Vennaskonna laulus "Suveharjanäkid" leiduvad read
Iga mees, kes mõõka kandis
puusal kirvest kirivööga
on eksitavad, et mitte öelda suisa valed, sest
a) Eesti aladel mehed kirivööd ei kandnud ja 
b) kellel on hea kirves, sellel pole mõõka tegelikult vajagi.
 

29.05.20

Surnuaialuule

Kui ma nüüd õieti mäletan, siis tähistas 'surnuaialuule' algselt Briti (eel)romantiliste poeetide kabeliaias ümberhulkumise tagajärjel sündinud kaduvikuaimdust sisaldavaid poeese. Aga saab ka palju elujaatavamalt. Näiteks nii: 
Sind oleme siin armastan
So surm on meid kõik kurwastan
Ei mõteln keegi et nii pea
Sa pidid meitest lahkuma 
Kirjas Jaen Wassiksaadi hauaristil kohe luteruse aia alguses vassakut kätt, kus need Abru hauad on. 

11.05.20

Serafima ja Bogdan

Hoogne tekst, võttis 8 tundi jagatuna kahele päevale, täiesti hästi kasutatud emadepäev, ma ütleks. Eks see ole temaatiline teos ka, emasüda on selles ikka tähtsal kohal. Peategelaste nimesümboolika kõrval (Seerav, Jumalaand ja Kättemaks) on seal oluline roll ka loomariigil: vimm saab alguse hobusest ja kättemaks saabub rääbistega.
Naiste, sõja ja ikooniröövlite kombinatsioonist vist ei saagi väga teistsugust teost, mõtlen näiteks Liksomi, Kaurase ("Ihon aika") või Sommeri Lõuna-lugude peale. Ainojah ja "Puhastus" ka muidugi.

p.s. Eelmine postitus on ühtäkki saavutanud umbes neli korda suurema populaarsuse kui minu postituste puhul tavapärane. Kahtlustan pealkirja.