Brutalism on selle arhitektuuristiili nimi, seotud sõjajärgse ülesehitustööga läänemaailmas.
Toronto ülikooli raamatukogu peahoones on ühendatud betoon ja loodus. Maja on disainitud nii, et ta peaks meenutama paabulindu, kes on tarkuse sümbol. Kaela sees on tal haruldaste raamatute kogu, aga kõik ülejäänu on ka paksult lahedat staffi täis. Ei saa salata, mulle see kõik hirmsasti meeldib. On selline tugev ja usaldusväärne värk. Ikka betoon ümber ja raamatud sees, mida sa hing veel tahad.
Avahoidlariiuleid on kokku 12 korrust ja erinevalt Tartu ülikooli raamatukogust ei paikne need keldris, vaid ikka jumalale ligemates sfäärides (ja nagu näha, on ka päevakajalistes värvides), nii et riiulite vahelt võib ka muuseas vaadata, kuidas päike Lääne-Toronto kohal looja läheb. Nagu näha, võttis käe pisut värisemagi.
Ja sellist raamatukoguhoiutehniliste abivahendite kogu nägin ma ka esimest korda elus: paksust saepuruplaadist hoolikalt välja saetud ja ümaraks voolitud selgadega raamatumulaažid, mis märgistavad hoidlariiulitel ebastandardseid trükiseid, mis suuruse tõttu ise kusagil mujal lebavad. Siis see klots juhatab, kuhu vaadata.
Üldse tundub, nagu oleks kuskile heaoluriiki sattunud. Kõik on nii rahulikud ja lahked ja kõik asjad on neil nii viimsete pisiasjadeni läbi mõeldud, et otse nutt tuleb peale. Ju see ikka näeb, misse veel nähe suab.
