Lugesin ka lõpuks läbi, sest kuidagi tekkis sihuke aja-auk. Sõnum lühidalt selline, et Trump on kagebešnikute käpiknukk. Võib olla küll, miks mitte. Jutustamistehniliselt oli sellevõrra huvitav, et jälgitav naisajakirjanik ise ei tea siiski pooligi neist asjust, mida lugejale teada antakse lähiminevikku kujutavate vahele pistetud tagasivaateliste peatükkide kaudu, ja ikka haarab teda hirm ja nii edasi.
Hoopis huvitavam on pealkiri, sest ingliskeelse 'kingfisher'i etümoloogia on küll väidetavalt hämar, aga viitab ikkagi kellelegi, kes kuninga jaoks kala veest välja toob. Tšehhi keeles on ta küll jäälind, nagu eesti keeleski, aga vene keeles hoopis зимородок, mis ei tähenda siiski talvesünnitajat, vaid seda, kes maa sees pesitseb (e>i) ja lisaks on jäälind ka mütoloogiline naisepea ja ülakehaga rõõmulaulu-lind Алконост (nimi tuleb omakorda Kreeka mütoloogiast), kes käib paaris halalinnu Сирин'iga, koos nad ilmuvad slaavlaste lõikuspühal õunapuude otsa laulma. Noh ja siis seltsib nendega veel Гамаюн (algselt iraani päritolu võlulind), kelle põhitegevuseks on riigitegelastele surma tuua, kui ma nüüd asjast õieti aru saan.
Kuvatud on postitused sildiga ornitoloogia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ornitoloogia. Kuva kõik postitused
30.06.21
Jäälind
09.05.17
18.04.17
21.01.14
15.05.13
Kasutu vaatlus
turu tänava ääres
ehituspoe ees
sydapäevane ööbik
Ja kaks mõtet lisaksin siia juurde:
1. Assa jutt, kui ammu polegi yhtegi haikut kirjutanud.
2. Elurikkuse andmebaasi väljade struktuuriga see vaatlus ilmselt ei yhildu.
ehituspoe ees
sydapäevane ööbik
Ja kaks mõtet lisaksin siia juurde:
1. Assa jutt, kui ammu polegi yhtegi haikut kirjutanud.
2. Elurikkuse andmebaasi väljade struktuuriga see vaatlus ilmselt ei yhildu.
30.07.12
Ristikivi lipp
Just sellise kirjaga tuletõrje veevõtukoha tyypi sildi disainiga noolekesed juhatavad suveteatrihuvilisi siis Pivarootsi Juurikale. Ristikivi-ainelise poolmonograafia (khm-khm) autorina äi saand ju neid tähelepanuta jätta.
No'i old see vabaõhu-teatri tekst. Kõik need punased ja valged roosid ja ristid ja lipud ja sinised kangad ja paksud symbolid ja intertekstuaalsed vihjed ja operett ja melodraama kuidagi ei kõland selles konkreetses ruraalses keskkonnas ja eeldaks materjali tundmist umbes Ristikivi päevaraamatu tasemel, mida yhekordse projektina tehtava suveetenduse publikult ei saaks mu meelest ästi eeldada. Juurde kohatine eksalteeritud esitus, maitseks näpuotsaga natuke koolikiusamist ja seksuaalset vägivalda. Kõik "Põleva lipu" alapeatykkide pealkirjad nt olid ilusti teksti või rekvisiitidesse ära embeeditud, aga käigu pealt oli sellest siiski suht raske aru saada. Mängukoht talu tagaõues oli kyll ka suht läbi töötatud; ehkki põhiline madin käis ikka selle spetsiaalse suure kivi ja ristikujuliselt seatud platvormide ymber (mille, nagu ka pealtvaatajate istumise ehitamisse oli ilmselt märkimisväärne hulk aega, raha ja energiat pandud), kargasid kylapoisid nii kadakate vahel, kiigel kui katuseharjal (ja see oma kamba teema oligi tegelt vist kõige sydamlikum ja õnnestunum asi kogu loos), aga miski _koha_seos jäi mo meelest ikka puudu. Vbl aitas sellele muidugi kaasa ka hra abikaasa, kes vana bongari kombel sealsamas etenduse liigilisti tegi: 20 hallhane, need lähvad Nehatu järvedele ööbima, piiritajad, rukkirääk; tekstis mainiti ka peoleod (< "Rõõmulaul") ja kägu.
Etenduse vaheajal vaatasin, kuidas näitleja tegi yhele isale märkuse, et lapsed segavad etendust. Mind nad ei segand, aga eks ma pooldan muidugi ka demonstratiivselt seisukohta, et lapsed on samuti kultuuri osa ja kui see mingis situatsioonis kedagi segab, siis ongi kahtlane asi, mida aetakse. Lapsed koos vanematega igatahes lahkusid.
Hobusele sai pärast kyll ka plaksutada, see oli tore. Loomade suhtes vähemalt valitses niisiis tolerants.
----------------
Joonealune märkus: minuga tõenäoliselt samal etendusel viibinud arvustaja kiitis jälle Sirbis taevani, kui hästi kõik kohaga kokku kõlas. Võta's'nd kinni...
No'i old see vabaõhu-teatri tekst. Kõik need punased ja valged roosid ja ristid ja lipud ja sinised kangad ja paksud symbolid ja intertekstuaalsed vihjed ja operett ja melodraama kuidagi ei kõland selles konkreetses ruraalses keskkonnas ja eeldaks materjali tundmist umbes Ristikivi päevaraamatu tasemel, mida yhekordse projektina tehtava suveetenduse publikult ei saaks mu meelest ästi eeldada. Juurde kohatine eksalteeritud esitus, maitseks näpuotsaga natuke koolikiusamist ja seksuaalset vägivalda. Kõik "Põleva lipu" alapeatykkide pealkirjad nt olid ilusti teksti või rekvisiitidesse ära embeeditud, aga käigu pealt oli sellest siiski suht raske aru saada. Mängukoht talu tagaõues oli kyll ka suht läbi töötatud; ehkki põhiline madin käis ikka selle spetsiaalse suure kivi ja ristikujuliselt seatud platvormide ymber (mille, nagu ka pealtvaatajate istumise ehitamisse oli ilmselt märkimisväärne hulk aega, raha ja energiat pandud), kargasid kylapoisid nii kadakate vahel, kiigel kui katuseharjal (ja see oma kamba teema oligi tegelt vist kõige sydamlikum ja õnnestunum asi kogu loos), aga miski _koha_seos jäi mo meelest ikka puudu. Vbl aitas sellele muidugi kaasa ka hra abikaasa, kes vana bongari kombel sealsamas etenduse liigilisti tegi: 20 hallhane, need lähvad Nehatu järvedele ööbima, piiritajad, rukkirääk; tekstis mainiti ka peoleod (< "Rõõmulaul") ja kägu.
Etenduse vaheajal vaatasin, kuidas näitleja tegi yhele isale märkuse, et lapsed segavad etendust. Mind nad ei segand, aga eks ma pooldan muidugi ka demonstratiivselt seisukohta, et lapsed on samuti kultuuri osa ja kui see mingis situatsioonis kedagi segab, siis ongi kahtlane asi, mida aetakse. Lapsed koos vanematega igatahes lahkusid.
Hobusele sai pärast kyll ka plaksutada, see oli tore. Loomade suhtes vähemalt valitses niisiis tolerants.
----------------
Joonealune märkus: minuga tõenäoliselt samal etendusel viibinud arvustaja kiitis jälle Sirbis taevani, kui hästi kõik kohaga kokku kõlas. Võta's'nd kinni...
10.07.12
Lintumies ja miljonäärin tytär
Voi voi onpas kamala kirja. Runoviikon ja projektitoiminnan väliaikana piipahdin Kajaanin kirpiksella ja puolellatoisella eurolla poimin tän mukaan matkaan. Tietysti se heräti huomioni otsikkollaan, kun lintumiehet eivät kovin usein joutuu kaunokirjallisuuden kohteiksi, ainakin en ole tavannut niin eksplisiitista luokittelua ennen. Ikävä, että sisälto on oikeasti ihmisten ja talojen ulkoasun tähtäämistä lukiolaisen kirjoitelman tasolla. Kannessa kuitenkin lukee, että tämä on Raine Mäkisen kuudes romaani %( No, on tämmösia kirjailijatoimintaa harrastelevia muuallakin. Toivon kirjan jossakin vaiheessa joutuvan Sõrven lintuasemalle ilkeän sään päivien huvitteeksi, pitäis kai jopa käydä viemässä se.
Tellimine:
Postitused (Atom)