30.12.10

Kaks rohelist raamatut


Aare Ramadaan ja Viivi Luige Varjuteater. Mõlemad Itaaliast ja rohelised. Ramadaani on Marek Tamm Varraku blogis juba ysna kenasti kiitnud, kiidan kaasa. Luige raamatut ka on kiidetud, vähemalt selle pompöösse kujunduse tõttu, aga minuga see kompatiibel ei ole. Ei tea kyll miks peab arvama, et luuletaja elujuhtumised sellevõrra erilised on, et neid kindlasti heal paberil ja sametkaante ja tupsukeste saatel peab esitatama? Kas blogist poleks piisanud? Või Minu...-sarja pehmekaanelisest?
Nagu näha, morjendab mind siinkohal peamiselt formaat.
Aare ytles suvel Ramadaani kommentaariks, et ta tahtis saada sama fonti ja formaati kui Eesti Kirjanike Kooperatiivi raamatutel, mille erakordselt käepärast loetavust olen kuulnud kiitmas mitmeidki lugemisprofessionaale. Aga ei olnud Eestis Skånska Centraltryckeriet’le vastet. Välja tuli täpselt sama mõõtu raamat kui Agustinuse „Pihtimused“.

29.12.10

Puhastus

Äkilist vabadusehetke kasutades lugesin „Puhastuse“ sipsti nelja tunniga läbi. Valel teel on need, kes väiklaselt vinguvad, et Eesti Rahva Kannatused on peenrahaks vahetatud. Vastupidi, Teise ilmasõja järgse Euroopa ajaloo peenraha on visatud hoopis suuremate ja olemuslikumate kysimuste kaalukausile. Kysimused vabadusest ja omamisest. Kust võtavad osad inimesed õiguse teisi enda omadeks pidada? Või vastupidi, kust võtavad mõned inimesed jõu seda mitte teha? Omada saab objekte. Inimeste objektistamise mehhanismid on seal kenasti ilmarahva rõõmuks yksipulgi lahti võetud ja imetlemiseks laiali laotatud. Maitse asi, kui seda lugedes okse peale kipub.
Naistevastane vägivald. Vägistamine kui iidne sõjapidamisvahend. Vägivald synnitab vägivalda. Tegelikult ei ole vägivallal sugu. Aliide ju omab vägivaldselt Hansu. Omatavate mõistus tuhmub soole vaatamata (Hans, Zara). Ja mulle tundub, et ka lõpplahenduse ajendiks ja argumendiks ei ole mitte vabadus, vaid omamise uuele ringile minek. Kui tähele panna, siis Aliide hindab Zaras ikka eeskätt utilitaarseid väärtusi: oskab hästi valetada ja kiiresti vaarikaid puhastada. Ja mõlemad tapavad ka päris hästi.
Jah, aga ajalugu ikkagi ka. Lugeja tõmmatakse siuhti läbi ajaloo sita ja spermaga segamini torude nigu nuustik. Ei saa muidugi kindel olla, et mida rohkem lugejaid läbi tõmmatakse, seda puhtamaks torud saavad, aga mingitest asjadest võivad arusaamad yldiselt klaarimaks saada kyll. Eks ju tegelikult Ene Mihkelson ajab sama asja oma romaanides, aga väga palju nurgatagusemaid teid kaudu. Oksanen sõidab ikka sirgelt ja otsekoheselt pasunasse ja sõnum jõuab pärale. Ei mingit esimese ja kolmanda isiku vahetamist ega nime vaevas vaevlemist. Julgus ja vabadus.
Ainus teema, mille käsitlemine minu meelest teosest tuntavalt puudu jäi, on religioossus. Ingli nimigi viitab sellele. Ehk on Oksasel omad põhjused seda teemat vältida, aga implitsiitselt on see mu meelest vägagi kohal.
No vaat kui pikk post tuli. Vaat kui palju mõtteid neli väikest vaikset tundi ikka võivad synnitada. Korra hakkasid näpud kangesti sygelema, et elamusest mingi artiklilaadne toode valmistada, et vähemalt kodumaist retseptsiooni õigematele rööbastele juhtida, aga tegelt on ju retseptsioon juba ammu ära lörtsitud, mis seal ikka. Ega yks artikkel eestlasi oma ajaloo omamise kirest ikka võõruta.

22.12.10

J6ul!


JÕULUÕHTU JUMALATEENISTUS MUHU KATARIINA KIRIKUS


24.DETSEMBRIL KELL 18:00


TEENIB DIAKON AARE LUUP


LAULAB MUHU SEGAKOOR


KOHAPEAL LAULULEHED JÕULULAULUDEGA, SOOVITAV SOOJALT RIIETUDA

15.12.10

Pool elu läbi!

Nojah, taas tuleb rõõmustada, et majas on synnipäev. Esialgu on synnipäevale kogunenud Sofi O, Uku M ja Myrakarud. Pole põhjust seltskonna yle kurta.
Ja ametiasjus lehte eesti.ee kylastades selgus veel, et Rahvusringhääling on ka oma digiarhiivile veebiväljundikese teinud. Sisselogimine ID-kaardiga. On nii jooksvaid saateid kui haljasta klassikat, ehkki esialgu veel väga pisteliselt ja osadel asjadel pole pealkirjale pilti kylge pandud. Otsing on kehvem kui meie kavandataval. Aga noh, tegu on ikka kõvem argument kui kavatsus, mis seda rääkida.

09.12.10

Telegramm

Täna sain telegrammi otse Sõgedate kylast, ja otsekui vastuseks minu eelmise sissekande kurtmisele sisaldus selles ka imekena rannapildike, mille loomiseks peab olema ilmtingimata muhulane ja ilmtingimata kunstnik (soovitatavalt moekunstnik ;) - muis kombinatsioones sellised riime lihtsalt ei synni.

Rannas kadakalatvade sakid
lained veepeegli sõudnud on segi
päiksekera erkpunases jakis
silmapiirist vöö endal tegi
Õhtupilvede rasked volangid
tumesiniselt kaarduvad alla
taevast rusumas justnagu rangid
hiigelhobuse kaelast saand valla.............................................
.............................................................................................................................................

07.12.10

Paratamatu põgenemine

Loen ainult teoreetilist kirjandust viimasel ajal. Ei noh, ega ma ei kurda. See on ka ilus ja teeb targemaks. No näiteks Michel de Certeau, kes kirjutab essees "Laevasõit ja vangipõlv" hoopis rongisõidu fenomenoloogiast:
"Klaas lubab näha, raudtee lubab läbida. Need on kaks teineteist täiendavat lahutamise moodust. Klaas hoiab vaatlejat eemal: ei, sa ei puutu; mida rohkem sa näed, seda vähem sul on - käsi jäetakse talle kuuluvast ilma, selleks et silm saaks suurema vaatevälja. Raudtee kujutab endast lõputut ettekirjutust: möödu! See on ainsa lõputu joonega kirja pandud käsk: mine nüüd, lahku, see siin ei ole sinu maa, too seal samuti mitte. Eraldumise imperatiiv ütleb, et see, kes tahab saada silma abstraktset võimu ruumi üle, peab selle kinni maksma igast oma kohast loobumise, paratamatu põgenemise hinnaga."