18.08.12

Naised valitsevad maailma

Pöörane teatrisuvi ei taha veel sugugi lõppeda. Justkui mingi kõvem magnet kiskus mind kottu kiviaidade vahelt Kilulinna kaudu Raadile tutka-aukude peale, kus hulk hakkajaid inimesi olid võtnud teatrikeeles ökofeminismi teha. See oli kyll väga hea. Selle kohta ma ytleks, et täiega keskkonnateater. Sest vaevalt, et neil konn, ritsikad ja jaaniuss kuidagi käsu peale osalema õnnestusid saada. Kõik amfiteatri kausiservad olid väga efektselt ära kasutatud ja isegi pealtvaatajaid ei jäetud maastiku osana kehtestamata. Sisu oli muidugi irooniline stereotyypide tulevärk. Aga mitte siiski stiilipuhtalt võrdõiguslik, sest nalja heideti ikka isaste yle, naisterahva seas ei olnud tegelikult kedagi, kes oleks otseselt naeruväärne olnud. Ehkki kui on võrdsus, siis peaksid ikka mõlemad osapooled samas mahus ja sama pika puuga saama.
Seoseid tekkis mh ka kultuslinateosega Malev, iseäranis sissejuhatuseks saabuva juppideks raiutud ryytli tõttu (iroonilise feminismi reeglitega kooskõlas ilmus kyll publiku vaatevälja esmalt ryytli otsast raiutud jalg, s.t mees objektina par excellence), aga ka lõpus, kus sarnaselt Maleva lõpu-puändile, et kättemaksu ja vastupanu korras teeb maarahvas kõik töö sakste eest ise ära, selgus, et kui mees naisele tite treib ja ise jalga laseb, siis on see tegelikult naiste poolt niimoodi sihilikult korraldatud, "sest meil siin on lihtsalt selline komme". Ja siinkohal tekkiski mul see mure, et ei tea, kas vaatajad pigem tundsid stereotyybid ära, naersid natuke (mees)näitlejate ja iseeneste yle ja läksid siis koju omaette häbi tundma, või pigem noogutasid rahulolevalt kaasa: jah, just nii see on ja nii see jääb. Ehkki ilmselt täidab lavastus oma eesmärgi ka siis, kui ta vaataja tähelepanu lihtsalt korraks nendele stereotyypidele juhib. Ikka kuplisse korraks törts värsket õhku sisse puhutud.
Jah, ja siis ma tahaks veel endale ka sihukest kleiti, mis maani lohiseks ja märja sees pläterdades alt äärest lillaks läheks.

14.08.12

Ükshommik

Laupäev võttis ikka oimetuks. Neli laksu kultuuri ca 15 km raadiuses (ja mõni toodi suisa koju kätte).
Sissejuhatuseks oli luteruse kirikus Munukeste koraalikontsert. See oli kena. KLPR senisest sagedasem kasutamine koorirepertuaari allikana oleks minu meelest yleyldse yks Jumalale meelepärane tegu ja annaks tõenäoliselt ka kunstilisi tagajärgi.
Edasi kombineerisin kultuuri spordiga ja sõitsin (juhindudes kontserdi plakatilt ja treilerist ammutatud dress code'i alastest vihjetest) jalgrattaga Aljavale kyynikontserdile, kus Bonzo, Päss ja Pehk tunnikese ja natuke peale imeilusasti õrnade healtega kuulajate kõrvasid paitasivad. Nagu pisut paisutatud tuletis vendadest Urbidest; selle vahega, et Pehk hoolitses ka tervendava eneseiroonia eest, mida nimetet vendadel mo meelest ikka kohe terakestki ei esine. Yks laul kõlas nagu klassikaline tekstylesanne esimese klassi matemaatikaõpikust (sisu vabas vormis: ostsin linna pealt kuus jäätist, sõin kaks ära, neli on veel kapis, tule meile, teeme peo!). Ka matemaatikaõpikute edasine kasutamine laululoomingu allikana ei teeks minu hinnangul sugugi paha ja ehk isegi aitaks kaasa Aaviksoo äsjaalgatatud ainekavade integreerimise ideede lendutõusule. Miks mitte.
Ja siis oli Kalakohvikus pidu ansambliga Jahimehed. Vendade Urbide ja Jääääre meemid möllasid sealgi edasi, aga kuidagi väga meeldivas vormis. Ja tuleb tõdeda, et bänd siiski ei mänginud publikut yle, vaid lõpetas peale kolmetunnist mängu pisut enne kui öökylm viimased pidulised ära jõudis võtta.
Samal ajal oli Orissaares reggae-pidu, aga seal ma'i käind. Neljas yhik kultuuri, mis möödunud laupäevasesse päeva mahtus, oli hoopis naabrinaise luuletus, mille ta nii möödaminnes hommikul digiallkirjastamisaktsiooni lõpetuseks mulle ette luges. Ma arvan, et seegi vääriks viisistamist. Kuulete, Kõrsikud!

Ükshommik

Mul meeldivad hääletud hommikud
Kui elu läheb must mööda
Kuskil küll lauad on kaetud
Siin aga ei jooda ei sööda
Eilsed päevad kui redeli pulgad
Neid mööda võib ronida üles
Ja tulla jälle tagasi
Mälestused süles
Tänane päev on veel tühi
Kuid minemas omasoodu
Ükskord selleltki tolmu pühin
Ta vananeb nagu kõik loodu.

11.08.12

Tugev tykk

Kreisilinna teater pakkus sel suvel naistemaatikat ja naisdessant naabersaarelt käis seda muidugi katsumas. Sedakorda, tuleb tunnistada, et oli tugev tykk: hea tekst, head näitlejad, hea lavastaja, täitsa ok seinale projitseeritud pildirida. Esimene vaatus natuke venis, aga teine seevastu läks kuidagi tuulekiirul. Kaks naist pusserdavad yksikul saarel (vana teema, Robinson Crusoe, Kärbeste jumal, Imede saar jms utoopiad), aga peale mõnda päeva teineteisega tutvumist, peksu ja paastu toimub vaimne kirgastumine ja objektikeskne mõtlemine asendub mõlemal protsessikesksega. Kena.
Sellist vaimset kirgastumist oleks vaja mh ka nt EW muinsuskaitse- ja riigihanke-systeemidele (kui nimetada vaid mõnda), mingid kollektiivsed survival-retked Loonalaidu võiks siin täitsa abiks olla.

-----------------
Joonealune märkus: 'tugev tykk' tähendab saarelises kõnepruugis ka jõulist (või niisama suurt) naisterahvast.



Pildil: fragment Paltaniemen kuvakirkko peasissekäigu kohal olevast viimsepäevamaalist, kus naiskurat rapib patuseid. Maali alumine, Põrgu diibimaid kihte kujutav osa eemaldati, kuna rahvas ei saand peale jutlusi enam minestamata kirikust välja.

09.08.12

Pilve kannul

Vaatasin, et Aare oli Tsoid tõlkinud. Akvariumofiilina tõden, et Grebenštšikovi tõlkides ei ole ma kahtlemata originaalne, aga võrgu pealt pole neid resultaate ka siiski yleliia leidnud. Rootsikeelseid nt on mõned, tunduvad täitsa broo-d, niipaljukest kui ma aru saan. Ja hulk pealkirju on inglise keelde ymber pandud. Sellelt lehelt leidsin veel huvitava lingi andmekogule "Akvarium Tallinnas".
Nojah, et siis. Tsoiga on sellel laulul pistmist nii palju, et BG on seda minuteada tema mälestuseks laulnud (ehkki laul on 10 aastat varasem kui Tsoi viimane autosõit Lätis ja originaalis paistab 'sina' olnuvat naissoost).
Venekeelne tekst on siin.

Mul oleks vist kergem laulda

Pole vaja, et sa riivaks mu kätt,
pole vaja su jõgede jooksu;
pole vaja, et seisad mu kõrval,
me pole üksteisest nii kaugel.
Ja ma tean, et see mäng on võõras
ja mina ei pannud siin võrku;
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.

Uued lehed muudavad värvi,
uutes klaasides taas on vein.
Ainult aeg meid enam ei käsi,
me liigume otsekui kinos.
Ja kui ma saaksingi midagi muuta,
jätaks kõik täpselt nii, nagu on,
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.

Sinu Eedeni laudadest põrand
minu hulkumist ilmsi ei näe.
Kui Sinu käed on roosidest verel,
minu omi kriimustab hein.
Ja järel ei ole ühtegi viiulit,
mis poleks sulatet vaseks;
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.

Anna andeks, et Sind armastades
jäin selliseks, nagu ma olin.
Siiamaani ei oska ma hästi
armsamatega hüvasti jätta;
Ja ehkki ma olen tänulik talle,
kes lubas sul lendu minna –
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.
Kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul polekski vaja laulda.