28.09.11

Juutuub

Eelmisel nädalavahetusel kogesin jälle uusi hämmastavaid kultuurinähtusi. Tuleb välja, et juutuub ei ole ainuyksi teismeliste ja igaveste adoleskentide eluasendusvahend, nagu ma seni arvasin, vaid ka sygavas täiseas ja praktilised maainimesed ei pea paljuks teiste omasugustega koos arvuti ette maha istuda (laivis, eksole, mitte fb-s!) ja oma lemmikklippe jagada. Näiteks peaasjalikult zoosemiootilist analyysimaterjali pakkuv lugu karust, jänesest ja hundist või siis yldsemiootiline näide sellest, kuidas faatilised kõneaktid on kommunikatsiooni aluseks.

20.09.11

Luhtatulek


Osalesin täna kirjandusyritusel - või vähemalt osaliselt osalesin, ma arvan. Kirjanduse Majas oli välja kuulutatud kultusautor Heinsaare tähtteose uustryki ja tema kohta kirjutatud koguteose esmatryki esitlus. Töökas zoosemiootikute esindus jäi tulemisega pisut hilja peale ja nii sattusid meile juba ylikooli raamatukogu ees vastu isandad Pilv & Tomberg, kes hoiatasid, et pole mõtet minna. Me ikka läksime. Tõesti ei mahtunud. Inimeste saba oli uksest väljas. Mehis, Juka Käärmann ja Kalev Kudu seisid mõnevõrra kohmetutena esiku kaugemas nurgas. "Tundub, et yritus hakkab luhta minema," pomises Mehis.
Meenutasin, et peale magistritöö kaitsmist otsustasime Pehlakaga minna mõnele loodusobjektile vastavalt sellele, kas kaitsmine läheb rappa, metsa või luhta. Tänu oponent Ene-Reedale sai asi kyll kaitstud, aga luhta me läksime. Ilusamat asja kui neppide laul luhas pole mina oma elus kuulnud.

14.09.11

Teateid loomariigist

Otsisin hoopis muud asja, aga kui 1893. aasta Eesti Rahwa Kasulise Kalendri sabas hakkas silma lugu "Elajad ja muusika", siis ei saanud muidu, kui pidin sellele ikka pilgu peale heitma. Täitsa tore lugemine, paar valitud katkendit:

***
Ka rottidel on oma jagu arusaamist muusikast, sest nemad õpiwad – nagu katsed tõendawad – üsna kergeste ja kenaste takti järele reas tantsima. Et hiired muusikat armastawad, on tuttaw, mõnikord lähewad nad muusika tõttu otse meeletuks rõõmsaks ning hüppawad ja kargawad siis nii hullupööra ümber, nagu oleks terwe maailm nende päralt, kuni surm nende märatsemisele piiri paneb.

***
Üks Nawarra rügemendi pealik pisteti kord puuri. Tema palus ülemat, et see temale lubaks kannelt wangikotta ühes wõtta. Tema palwe läks täide, ja nüüd mängis ta päew päewa järel hommikust õhtani oma kannelt. Neljandamal päewal pani ta wäga imeks, kui üks hiir teise järel august wälja puges ja ämblikud oma wõrkude seest hulga wiis wälja ronisiwad. Kõik need loomad tuliwad ja jäiwad tema ümber ringi seisma ning näitasiwad kõige suurema tähelepanemisega tema mängu kuulawat. Pealik oli selle üle nii kohkunud, et ta mängimise seisma jättis. Silmapilk pöörasiwad aga hiired ja ämblikud oma korteritesse tagasi. Niipea kui ta jälle mängima hakkas, ilmusiwad imelikud pealtkuulajad uueste. Wiimaks kogus juba enam kui sada muusika-armastajat hiirt tema ümber, ja et niisugune seltskond temale mitte ikka meelepärast ei olnud, palus ta wangikoja wahi käest enesele ühe kassi, kelle ta aga puuri pistis, kui ta oma imelist seltskonda näha soowis, ja lahti laskis, kui ta üksi tahtis olla.


Huviline saab lisa lugeda siit.

10.09.11

Rahva seas liigud, lollimaks ei jää, vol 2

Teateid Briti madalama järgu ökumökude konverentsilt.
Kõik algab nagu ikka. Ja siis tuleb kultuurigeograaf, kes jalutab looduskirjanike jälgedes ja kirjutab sellest luuletusi ja määratleb ennast kui „poststructuralist traveller“. Jeesus Maria. Jalutuskepiks Bachelard ja Deleuze. OK, see on huvitav idee ja tore, et yhiskond selle jaoks raha leiab, ja selles on ka piisav annus briti ekstsentrilisust – aga selle pealt doktorit teha?? Merilaile see ilmselt meeldiks. Aga ETIS jookseks selle peale ulgudes kokku.
Hiljem esineb ka tyyp, kes interpreteerib omakirjutatud kliimateemalist luulet. Aga need on vähemasti head luuletused. Yhe tõlkisin juba ära, vähemalt kolm tykki kannataks veel.
Erinevus rikastab.

05.09.11

Juurdelõikuse järeleaitamistunnid

Piltlikult öeldes peaks minu põhitöökohas olema meie põhiliseks töö sisuks praegu juba enam-vähem valmis saanud mantlit selga passida ja kirjeldada, kuidas seda kandma peaks. Samas käivad edasi veel voodripoole viimistlused ja järeleaitamistunnid juurdelõikuses, samuti tuleb täna-homme seista silmitsi tõsise kysimusega: kas ikka mantliriie sai õieti ostetud? Riigihangetel ei mõisteta nalja. Tsiteerin: "...tuleb välistada muu hulgas võimalus, et riigi rahastatav või riigi kontrolli all olev organisatsioon laseks ennast juhtida muudel kui majanduslikel kaalutlustel." Mina arvan, et paljudel juhtudel ei ole see võimalik ega mõistlikki, aga antud olukorras ei ole ma muidugi mingis arvaja positsioonis.
Ilmselt sobituksid riigihangete paradigmasse imehästi suured teadlased Gauss ja Humboldt, vähemalt sellistena, nagu neid kujutab "Maailma mõõtmine". Monstrumid, ehkki kaugelt vaadates kohati ka päris naljakad. "Kui siin ilmas juba kord olema peab, nõusolekut ei küsita ju kelleltki, võib ka midagi ära teha püüda. Näiteks leida vastus küsimusele, mis on arv." Tyybid juhinduvad maksiimist - mis tundub hirmuäratav, seda mõõda! Gaussi triangulatsioon Johanna ja Minnaga on ka naljakas (aga muutub just seeläbi ka mõõdetavaks ja hõlpsasti mõistetavaks). Aga seda numbrite yhest sajani kokkuliitmise trikki ma teadsin, ema rääkis, mateõpetajana olid matemaatikute elulood ja anekdoodid nendest tema suureks harrastuseks. Ehkki raamatus on näidatud, et kui kumbagi otsa kokku liitma hakata, tuleb järjest tulemuseks 101; ema loogika oli hoopis, et kokku tuleb liita 1 ja 99, 2 ja 98 jne ja lõpuks jäävad veel yks 100 ja yks 50 yle, need ka juurde ja ongi 5050 käes. Nojah, võib-olla aitab see teadmine mul lõppeks ka riigihangetega toime tulla.