Virtuaalloodus

Suurlinnaelu juurde kuulub teatavasti vilgas näituste külastamine. Vana aasta sisse jäi Pahade kingituste muuseumi väisamine, mis lõppkokkuvõttes oli väga lahe. Aga uuel aastal läks halvemini. Suurejooneline virtuaalnäitus ArcadiaEarth on püsivalt ülesse pandud all-linna Kaevu nimelisse kaubanduskeskusse. Erialane kretinism sundis mind minema seda vaatama. Ökosemiootiku juhtme jooksutas see küll kärinal kokku. Inimestele tutvustatakse loodust ja keskkonnaprobleeme ning ärgitatakse oma meelt & elu parandama. Mõjutatava külastaja ja reaalse keskkonna vahel loendasin umbes kümme vahenduskihti: 1) isikliku või laenatud nutiseadme ekraan; 2) seadmes jooksev spetsiaalne äpp; 3) interaktiivset sisu käivitavad rõngaspildid kaubanduskeskuse põrandal; 4) AI-animatsiooniga ekraanidele (nii käes kui ruumis olevatele) manatavad eluslooduse ilmingud; 5) animatsioonide aluseks on ilmselt olnud loodusfotod, mis omakorda on tehniliselt vahendatud ja kadreeringuga kujundatud tükikesed ümbritsevast keskkonnast); 6) esitatavad liigid (karismaatiline megafauna) ja nende käitumine (kohmakas liikumine paradiislikult haljendavas igaveses suves) esindavad kultuurilist arusaama sellest, mis on "loodus", või 7) spetsiifilisemalt sellest, mis on "wilderness"; 8) see omakorda implitseerib looduse ekstrapoleerimist näitusekülastajast väljapoole; meile räägitakse patroneerivalt eskimotest ja jääkarudest, kes enam kunagi üksteist ei näe (ega ära süüa ei saa), kui meie siin linnas oma elu ei paranda; 9) looduse ja selle olukorra mõjutamine saab toimuda ainult rahaliselt vahendatud tarbimistegevuste kaudu: anneta, tarbi teisiti. Aga igal juhul tarbi, see on see Tim Mortoni 'romantic consumerism'. Ja viimaks saadki aru, et selle eest ei põgene, näitusepileti eest makstes oled juba oma väikese ohvri sellele tarbimisaltarile toonud ja tagasi seda enam kuidagimoodi ei võta. 

Süda

Siin teile tänase päeva puhul üks süda. Veits kõva ja piprane, aga ei saa ütelda, et ei oleks suur. 

 

Semiootilisi küsimusi

 Semiootikapedaal on täiega põhjas. Õigeid vastuseid (veel) ei ole. 

Noh, esiteks, soetasin kohalikult rahvajõulupuult värvimisraamatu. Hulljulgelt, kui nii võiks öelda, sest tegelt juba kaanekiri andis mõista, et mingi kerge tükk see ei saa olema: The Occult and Folklore Coloring Book, joonistanud Duchess of Lore. Sisaldab nii pühapaistega kasse kui põsankast kooruvaid muhulasi, kui mainida ainult lihtsamaid näiteid. Aga saab ka lubatud okulti ja multikulti. Ma saan aru, et Ameerikast vaadates üks idaeuroopa kõik, uuspaganlus müüb ja no mis sa hing ikka vigised kui traditsiooniline rahvakunst sellisel kujul laias maailmas edasi elab. Parem ikka kui et muuseumis puhta surnd oleks. Iseasi, et ta tegelikult ei ole. Aga ka Kreutzwald ja Faehlmann tegutsesid siiras usus, et kõik rahvapärimuse riismed tuleb kokku korjata enne kui rahvas (peatselt) välja sureb. Siiani pole surd. Aga noh, valmistuda selleks sündmuseks tasub ju alati. 

Ja kuidas võtta seda, kui eelseisval poolaastal tähistatavate oluliste rahvuslike tähtpäevade seas võiks 25. märts olla lihtsalt tavaline koolipäev, sest varasemate aastate kogemus on näidanud, et küüditamisest kuulmine traumatiseeris lapsi. Ma ei ole kindel, kas selle enigma lahendamiseks ühest (kallutatud) semiootikust piisab. 

Hällist hauani

 Paar tähelepanekut kohalikust koolielust. 

Täna oli kogu kooli ühine jõululaulude laulmine saalis, kus võisid ka vanemad osaleda. Mõnigi entusiast oli kohal, üks kaaslapsevanem ütles, et ta on ise väikese poisina samas koolis käinud, laulud on samad, lauluõpetaja on sama, laulude juurde leiutatud liigutused on selles koolis välja mõeldud umbes 45 aastat tagasi. 

Kontserdil oli kohal ka üks titt, keda kuuenda klassi suhteliselt kirju seltskond üsna aktiivselt nännutas ja kaltsutas, kõik olid väga heldinud, titt sealhulgas. Kanadas on vabatahtlikele titemammadele programm, mis seisneb selles, et kord kuus tuuakse titt koolilastele näha, et nad saaksid kontrollitud tingimustes vaadata, kuidas kasvab, mida oskab, kuidas käsitseda ja sealjuures ka empaatiat harjutada. See titt, selgus, polnud küll programmiosaline, vaid lihtsalt tema kolm suuremat õde-venda käivad samas koolis. 

No peaaegu nagu Muhu kool, hällist hauani.

Advent

Siin on vahepeal kõvasti lumehelbeid saand teha vihutud, ühtlasi dokumenteerivad need ka viimase kolme kuu olulisemaid verstaposte - helvestel kajastuvad nii eesti keele kursused, algkooli heategevusmüügid, Kanada mäkdoonalds Tim Hortons kui bistroo nimega Future, kus kõik on täpselt sama moodi juba viimased 20 aastat, nagu märkis selle asutuse vilunud külastaja. Ja esimesed ehtsad helbed said ka täna õhus lendlemas tuvastatud keset päeva Eglintoni uulitsas, mitte kaugel eestlaste Püha Peetruse kirikust. Olgu need siis natuke ka Fredi mälestuseks või sedasi. 

 

Simona Kossak

Paralleelselt Euroopa Liidu filmifestivaliga toimub siin parasjagu ka Poola filmifestival.

Ega midagi, pakkisin järeltulija kaasa, tegime pika profülaktilise jalutuskäigu ja lõpetasimegi õigel ajal õiges kohas, poolakate linnajaos asuvas Revüükinos. Olnud just jõudnud maha istuda, serva peale, et vajadusel poole pealt minema hiilida, kui mõnel suur tüdimus peaks peale tulema, astus pehmel sammul meie juurde poola vanamees, kes algul poola, pärast aga inglise keeles üritas hoiatada, et tegelikult me peaks väikemehega saalist lahkuma, sest vaatamisele tulev film sisaldab eksplitsiitseid kaadreid. Või vähemalt peate tal silmad kinni katma!, vannutas ta. 

Tõepoolest, filmis on kaks paljaste ülakehadega kohta,* kus noor naisteadlane oma reetlike armukestega kepib, ja paaris kohas lastakse metskitsi ja nahastatakse siga (aga ma kahtlustan, et vanamees ei pidanud neid kohti silmas). Noor kinokülastaja keris ennast sülle magama kohe, kui saal pimedaks läks, ja lõpus tuli tema äratamisega mõnesugust vaeva näha. 

Aga muidu on film teadlaseeetikast ja looduskaitsepoliitikast, pisut looduse ilu ja ökofeminismi on ka sees. Naisteadlastel sobib vaadata küll.

------------

*Joonealune märkus: Teises ülakehade-stseenis kostab noor loodusfotograaf, kui tal metsas kampsunit seljast kistakse: "Ma arvasin, et me tulime mäkrasid vaatlema!". Heh, heh, mõnigi kodumaine mägrapeerulindistaja tuli kohe meelde...

Uralistika keerdkäigud

Valmistan vaikselt ette loengut soomeugrilastest. Kuna Fenno-Ugric pidi olema keeleteaduslik määratlus, mis kõik potentsiaalsed huvilised juba enne mistahes järgmiste sõnade lugemist eemale peletab, siis pingutasin kõvasti, et välja mõtelda midagi pehmemat. Nagu näiteks Indigenous peoples of Northern Eurasia. 
Ja avan mina siis Orissaare raamatukogust maha kantud raamatu Põhja ja itta (mida ülikooli ajal kohe kindlasti sai samuti tudeeritud, nii et silmist sädemeid lõi) ja leian sealt järgmise teate Põhja-Euraasia põlisrahvaste kohta, keda tulevane fennougrist Toivo Lehtisalo 20. sajandi varastel aastatel Johannes Aaviku ja Villem Grünthal-Ridala kutsel uurimas käis: 

Oleksin suurima heameelega teinud kirjapanekuid Muhu talupoegade keelest, kuid mu kaaslane keelas selle rangelt ära, sest rahvas olevat väga ropp ja harimatu! Õppisin siiski eesti keelest aru saama ja seda ka üsna palju rääkima, millest mul oli hiljem ülikooliõpingute ajal kasu.

Mustaoja külas

Raske siiani oma õnne uskuda - ma sain laupäeval üle hulga aja jälle korra kedrata! Päris vokiga, päris villa, ise enne kraasisin paar hända ka. Seda ma tegin sellepärast, et ma vaatasin, et Toronto vabaõhumuuseumi töötaja tegelikult seda tööprotsessi osa ei osanud, kangutas kraasidega kuidagi õhus ja see kõik nägi väga õõvastav välja. Aga ketras ta muidugi minust paremini, eks nad seal iga päev harjutavad ka. Normaalne vokk oli, nöörid aint natuke liiga pingul, lasin kruvist poolsalaja natuke järele. Sinna läheme kindlasti tagasi. Taavi ütles ka, et kena kodune tunne tuli peale. 

Joonis 14. Ka 19. sajandi keskpaiga asunikud Kanadas tikkisid ajaviiteks pätipealseid. Muhusse see mood lihtsalt jõudis alles seoses majandusliku kitsikusega I maailmasõja aastatel. 

Baisha laht

Taiwani reisikirja kolmas ja viimane osa.  

Pühapäeva puhul sõitsin põhjarannikule ja vaatasin poolteist tundi järjest merd. Oleks võind veel vaadata, aga pimedaks hakkas minema ja eks lennukile jõudmisel ole ka omad positiivsed aspektid. 

Sihuke näeb Baisha laht välja bussika tagant vaadates. 

Sihuke näeb Baisha laht välja lähedalt vaadates (no peaaegu vööni märjaks sain selles kohas seistes paari hetke pärast).

Sihuke on samalt kohalt vaade teisele poole. Ja see plastprügi ei vedele seal selle pärast, et nad ei viitsiks seda ära korjata, vaid sellepärast, et seda tuleb iga päev merest juurde. Inimkonna toodetud plastprügi hulk on määratu ja sellel ei ole lõppu, tema nimi on leegion. Mis ei tähenda, et peaks kuidagi prügi teemal püssi põõsasse viskama, pigem vastupidi, aga tootmine tuleks lõpetada ja vastutus peaks olema plasti tootjal, mitte ainult lõpptarbijal.   

Toimetaja kohvik

Just selline imeline asutus leidub otse meie Avaliku sektori töötajate öömaja nimelise hotelli taga. Väga mõnus õhkkond, laudadel on raamatukogu lugemislambid, lugeda saab nii kohvikupidaja enese kirjastatud raamatuid kui mitmesuguseid kunsti-ja kultuurialbumeid, enamus neist küll paraku üsnagi haaramatus traditsioonilises hiina kirjaviisis, aga joonealused märkused on siiski ladina tähtedega, neist saab aru. Joonealuste märkuste lisamise hõlbustamiseks on siin võetud kasutusele ka tava kirjutada märke vasakult paremale, mitte ülalt alla, ja märgirea suunast tingituna avaneb ka raamat ise siis vastavalt kas paremast või vasakust servast. Ei saa öelda, et nende raamatutega igav hakkaks! Kõik kaks korda, kui ma seal nüüdseks käinud olen selle reisi jooksul, on tulnud lasta ennast enam-vähem välja visata - nii mõnus on, et ise ei taipa ära minna, kuigi sulgemisaeg on avalikkusele nähtavas kohas täiesti rahvusvaheliselt arusaadavate numbrite abil märgitud. 

Taifuunipäeva pidasin vahet, siis ei lubanud valitsus toast välja minna. Olevat murdnud mitu tuhat puud Taipeis, ehkki riivas ainult oma nõrgema servaga siitkanti. Aga noh, eks need siinses kliimas kasvavad kiiresti tagasi. 

Kohvi nimi on ka Editor's choice - kätte tuuakse kuubikuteks külmutatud kohvi, kannuke piima ja teine siirupit ja siis ise vaatad, mida ja kui palju kokku kallad.