Loomade kaebus

Rõõmustan, sest veel üks tudeng otsustas mind raamatuga toita. Loomade kaebus inimese vastu džinnide kuninga ees, autoriks anonüümne loominguline kollektiiv koondnimetusega Puhtuse Vennad, kirja pandud kusagil 10. sajandi keskpaigu, araabia keelest maakeelde elavasti ümber pannud Kalle Kasemaa. 

Džinnide kuningas üritab koos oma tarkade koguga õigust mõista, kas inimestel on õigus loomi oma teenriteks pidada, loomad-linnud ja putukad väidavad vastu ja annavad kogu inimtegevusele suht hävitava hinnangu, mistap on loo lõpplahendus siiski suhteliselt ootamatu, aga ilmselt teoloogiliselt motiveeritud. 

Kõva lugemissoovitus kõigile eluteadusehuvilistele, iseäranis aga mesinikele, kilgisõpradele ja papagoikõneuurijatele (on neidki nähtud rahvusvahelistel konverentsidel). 

Flow

Selgus, et võimalust saada avalikus kinos kvaliteetfilmile privaatseanss ei pakuta mitte ainult Kuressaares, aga seda tuleb ette ka suuremates maailmalinnades. Kuressaares vaatasin mineva aasta algul üksipäini suures saalis viisaka stereoheliga "Nähtamatut võitlust", nüüd käisime siis kahekesi Torontos lätlaste kassifilmi vaatamas. Pimeduse varjus hiilisid küll sisse veel paar vaatajat, aga kui mõelda suhtarvuna, siis kumb on suurem osalusprotsent - kas üks 30 000-st või 5 kolmest miljonist? 

Lugu on korralik, mõned asjad jäetakse hiljem ka vaatajale nuputada (nt kuhu lind läheb?) ja ega lõpuks saagi aru, kas see oli siis nüüd õudne lõpp või lõputa õudus (pealkiri nagu vihjaks tsüklilisusele). Ja kui juht on läinud ja kaitsevaim hingeldab, ehkki ei peaks, siis mis edasi saab? 

Misasja ta sealt Oscaritelt sai? Parim võõrkeelne? Tõsi, loomade (sh lindude) keeled on tõesti inimeste jaoks päris võõrad. Aga intonatsioonid olid mu meelest suht hästi paigas. 

Rahvusvaheline retseptsioon osutab ka, et tegu on mitte ainult põlve otsas, vaid ka talgukorras tehtud filmiga (noh, seda talgu-sõna nad ei tunne muidugi, aga kuna see on läti ja eesti keeles sama sõna, siis tundub siinkohal asjakohane), mis suurendab tema väärtust kapitalistliku meelelahutustööstuse masinavärgi saaduste kõrval veelgi. Tahaks küll, et see talgukorras tegemine jälle natuke rohkem moodi tuleks progressiivse inimkonna seas.

Loomad murdeaabitsates

 Megakiire on old, paremaks ei paista minevat. Sestap lühiteade, et käisin Eesti Lastekirjanduse Keskuse seminaril rääkimas (salvestusel u. 3.22-3.55) sellest, kuidas murdeaabitsad esitavad meile kadunud taluidülli - kui mitte otseselt teksti tasandil, siis esitletavate oleste valikul küll. Mida sellest järeldada?