Isale

Seekordne lugemissööstuküte saabus täitsa omal jalal kandekotiga ukse taha, ja kus ma's sain noid virnu läbi vaatamata jätta. Maiuspala on selline kureeritud valik, ma ütlen! Muude maiuste seas lugesin viimaks läbi ka Kaplinski "Isale" (2003 oli mul muudki teha kui kirjanikuisanda perekonnaloo jälgedes uidelda, samuti on mulle praegu iseäranis huvipakkuv sinategelase välislektori-positsioon), mis on kahtlemata parem kui "Seesama jõgi", mis on hilisem ja käsitleb autori vaimse isa küsimusi. Selline ekslev kirjavorm, kus eksistentsiaalsed mõtiskelud vahelduvad lõikudega olmelise tühja-tähja teemal, on kuidagi väga teemakohane.  Kõige olulisem mõte tundus mulle siiski tähelepanek, et suurem jagu kaasaja ühiskondi on muutunud väga nekrofiilseteks, s.t eluta asjad on inimestele tähtsamad kui elusad. 

Ehkki elutute asjade teemal tahaks siiski seda veel märkida, et selle raamatu paber on väga meeldiv näpu vahel. Sihuke kvaliteetne. Kahju kohe, et paberi mark kataloogikirjes ei kajastu. 

Paralleelreaalsus

Täna tahan teile jutustada tripist paralleelreaalsusesse. Ei, see ei ole seotud sellega, et ma lähedalasuvast kasutatud raamatute poest leidsin David Rothenbergi vaalalauluraamatu, mille koosseisu kuulub ka CD liikideülese koosmusitseerimise näidistega. See on seotud sellega, et ma kulgesin kogemata jala (üksi, aeglaselt, mitte rattaga, nagu tavaliselt) mööda kodutänava idapoolset osa, mis on palistatud peenikeste ilubutiikide ja luiivuittoonidega. (Vanasti olnud ühe brändipoe asemel eesti pagariäri, aga see oli juba ammu aega tagasi.) Enne, kui arugi sain, olin irvakili poeuksest sisse lohistatud aktiivse daami poolt, kelle inglise keel ei olnud just veatu, entusiasm ilutoodete alal aga seda suurem. Pakkumisel oli looduslik kollageeniseerum, mis tõmbab sirgu nii kortsud otsmikul kui kottis silmad (tõsi, kuna päev algas töörühma koosolekuga hommikul kell kuus, sest skandinaavlased juba väljaspool oma tööpäeva asju ei aja ja see on oma viga, et ma Kanadas viibin, mistap silmad tõesti ei olnud peas just säravaimas seisus), mida tuleb kasutada üks kord nädalas üheks ööks peale määrituna üheaastase perioodi vältel, aga mitte kauem. Hind 400 toltsi. Poest välja saamine nõudis omajagu pingutust, viimases hädas olin valmis isegi jagama Tobago saare elanike ilunippi – seal nimelt saavad kõik kodanikud oma vajaliku kollageeniannuse kätte iganeljapäevasest lehmasabasupist –, aga  õnneks lohistati sisse järgmised ohvrid ja mul õnnestus tähelepanu hajumist ära kasutades putket teha.

Mida see elu mulle siis nüüd selle õppetunniga ütelda tahtiski?

Põruta tolm põrmandusta

Mul oli kogu aeg selle pealkirja suhtes kuidagi kahtlane tunne, et miskit nagu ei oleks õige. "Tantsi tolm põrandast", ei ole ju, eesti keeles üteldakse 'põrandalt', väliskohakäändeid kasutatakse, kui tegu on siledate kõvade pindadega. Teose lõpus tuleb tõde siiski esile (ehkki poolikult), nimelt kadrilaul, mida vanaema on lapselapsele laulnud ja õpetanud ja mida lapselaps hilisemas elus raskustega kokku puutudes juhendmaterjalina kasutab. Kui loo algul on kõik tavaline, laske kadrid sisse tulla, katri katri, siis lõpus muutub kordusosa kujule tantsi, katri, mis võibolla polegi väga vale, sest silpide arv säilub. Aga selle laulureaga on asjad halvasti. põ-ru-ta-tolm-põ-ran-dast. Seitse silpi. Seitse. Vaat haikus võib sul seitse silpi olla, aga regilaulus on kaheksa ja siin ei aita ükskid palumine mitte. Raamatu pealkirjas nihkub veel see tantsimine ka kordusvärsist sisuvärssi ja nüüd ei ole kahjuks enam päästa midagi. Rahvalaulu rahvusvahelistumine või kuidas seda nüüd nimetama peakski.

Etnograafiliselt on ilmselt põhjendatud laulda "põruta tolm põrmandusta" (algriim rõhulistes sõnades ja kaheksa silpi, eksole), kui tegu on künkliku muldpõrandaga või kui laul on pärit kirderannikumurde alalt. 

Esimest osa ei saa lugeda, prillid peas, ja minu meelest oleks võinudki kogu lugu sellega piirduda, kui see oleks olnud lugu vanaemast. Aga muidugi see on lugu lapselapsest, nii et. 

----------------

Joonealune märkus. Õõõõõhh. Asi ei ole kaugeltki nii lihtne kui mulle, profaanile, tundus. Kirjutab spetsialist: Samas - sellist värssi "põruta tolm põrmandusta" ei eksisteeri. "Tolm" on juba lõpukaoga. Ka vorm: "põruta" võiks olla vaid Lõuna-Eesti vanemas kihis.. Kui "tolm" kasutataks regivärsis, siis oleks ta ilmselt esimeses värsijalas ja sellele järgneks kohe ühesilbiline sõna (mis pikendaks vanemat kahesilbilist "tolmu". Võiks ju olla põruta põrmu põrmandusta, ent ka seda pole.. "tolm" asemel oleks parem "tolmu". Rõuges on küll "Põrm põrahus põrmadullõ". Kui oleks Lõuna-Eestist, siis oleks "põrmandusta" tähenduses "põrandaks".. tambi muld põrandaks :) Ja adrad mõõkadeks..