20.10.11

Võitmatu padi. [Pillow the Invincible.]

Taas on sygis ja sekt peab oma aastasabatit. Mingil määral on nõme, et eestlased yksteisele puuinglise keeli esinevad ja vastastikku diskussiooni peavad (OK, umbes kolmandik osalejatest ei ole eestikeelsed, aga ikkagi on sihuke enesekolonisatsiooni maik man), aga eks muidugi alati on võimalus vigisemise asemel iva leidmisele keskenduda.
Tänase päeva ivaks oli padi. Vilunud kodukultuuri-uurija rääkis sellest, kuidas 1930., 1960. ja 1990. aastatel (miskipärast nimetas ta neid „murranguaegadeks“, eh?) on eestlastesse järjekindlalt yritatud modernismust istutada, aga võitlus patjade ja kitšiga ei ole ikka vilja kannud.
Tuli tuttav ette. Võitlus agraarse padjaga (või mistahes pehme esemega) on Kiviräha loomingu yks leitmotiive. „Limpa ja mereröövlite“ alguses on syndmusi käivitav padi puhta kurjuse kehastus. Samas on ta ema lõhnaõli abil hästi kamuflaažitud. See lõhnab modernse dekadentsi järele.
Patjade rutiinne kasvatamine on eksplitsiitselt seotud patriarhaalse talueluga: Unemaa padjakasvandust peab Une-Mati, mõnus joviaalne meesfarmer. Lahkelt seletab ta lastele, et isased padjad lähevad myyki ja avalikkusse, emaste osaks on reproduktsioon.
Peategelasest padi rikneb ja läheb kurjaks seetõttu, et kass on talle peale pissinud (tõe avaldab yks vanadest naissoost linadest) – seos talupojatarkusega on ilmne: sihandese looma koht ei ole toas! Ainult modernist ja vurle laseb kassi tuppa patjadele aelema.
Padja maandamiseks tuleb tema sees olevad naturaalsed suled vahetada synteetilise porolooni vastu; magamisfunktsioon istumisfunktsiooni vastu (varem on tekstis korduvalt rõhutatud, et padi on magamiseks, mitte peal persetamiseks). Padjale osaks saav karistus seisneb selles, et ta tuuakse intiimsfäärist välja kööki, degradeeritakse abivahendi rolli, muudetakse modernistlikult instrumentaalseks. Aga ta jääb siiski padjaks! Mingid modernismi trikid teda ei murra!

Kommentaare ei ole: