Liksomit loen, jällegi, iga kell täitsa omal algatusel, eriti, kui on vaja prokrastineerida. Sihuke "elu on hirmus ja ilus" stiilis meeldetuletus kulub inimesele ikka vahel ära. Ja ta oskab kirjutada. See tema Venemaa-vaade passib kenasti Jerofejeviga omaga kokku, kirjeldab enam-vähem samasid nähtusi pisut tyynemas ja distantseeritumas laadis. Ikka aus reisikiri, mitte mõni Petrone Minu-sarja tuutu-luutu. Mu mäletamist mööda on ta seda trans-Siberi rongireisi temaatikat varem ka kasutanud, aga praegu enam ei leidnud (ja meelde ka ei tulnud), misnimelises
teoses just. Muuhulgas on ta aga avaldanud ka 'meän kieli' kirjutatud
road romaani, mis võiks nt meie lõunaeesti kirjanikele eeskujuks olla. Pöörane panemine, mis viimaks suubub Lapi kolkakylaidylli, kogu aeg siiski kohtlase ja groteskse naeruga pooleks. Vaat sedasorti asjad mulle meeldivad, jah.
Kupee nr 6 puhul on huvitav veel see, et naispeategelane ei esine kordagi otsekõnega, ehkki jutustaja vahendusel tema mõningaid mõtteid esitatakse. Kuidagimoodi ta oma soovid kaaskodanikele siiski selgeks tehtud saab.
2 kommentaari:
Misasjad need Minu-Sarja raamatud siis on? ma pole ühtegi lugenud, arvasin siiani, et reisikirjad.
Eks suured reisikirjateoreetikud ytlevad ka, et iga reis on yhtlasi reis iseenese sisemusse, aga neis mu meelest kipub vahel see sisemise ja välimise kirjelduse ja kummastuse parlanks paigast ää minema. Ei saa muidugi yldistada ja ega nad pole seal sarjas ka miskid professionaalsed reisikirjanikud.
Postita kommentaar