Sotsiosemiootika

See väikese kogukonna umbusk on ikka hirmus asi, kui nii mõtlema hakata.

Alternatiivset vaatenurka kahtlustame ambitsioonis asendada, mitte täiendada. Ühisosa asemel keskendume erisuste otsimisele. See meid viimaks lõhkise küna ette juhatabki, kas pole.

Pühapäeva õhtul käisin kontserdil. Kõik olid rahul ja õnnelikud, tuba maast laeni head vaibi täis. Enamus publikust olid eestivenelased. Ehkki arvan, et ma ei näe välja nagu keskmine eestivene tšikk, vaid teistsugune (mul oli eestikeelse kirjaga T-särk ka seljas), ei kippunud keegi mind altkulmu piidlema, et ei tea, mis see siin teeb. Ei, pigem vastupidi – kui vaja, kõnetati mind lahkelt mõne venekeelse repliigiga; minu lähedal seisnud pikk ja piltilus noormees küsis teietades, kas ma ei tahaks temast mööda minna, sest sealt ma näen paremini lavale. Kõik oli hästi. Järgmisel päeval bussijaama minnes hakkasid silma trammi pealt Siselinna surnuaia poole kulgevad inimesed. Bussijaama ette oli tekkinud pop-up punasenelgilett, äri läks hästi. Aga kui buss välja hakkas keerama ja inimesed ülekäigurajal ees olid, sest nad lihtsalt ei mahtunud ohutussaarele ära, andis bussijuht ärritunult signaali.

Sotsiosemiootika! Keda ohustavad lilledega inimesed? Ma lihtsalt ei taha kõiki Lasnamäe ja Kopli elanikke a priori Kremli käsiluses kahtlustada. Tegemist on inimestega nagu teisedki, kaasmaalastega, kaaslinlastega, naabritega. Nendega tasuks rääkida, no ja kui see kohe ennekuulmatu eneseületusena tundub, siis võiks katseks alustada ka lihtsalt ühes ruumis viibimisest. See on võimalik.