Atlantis abajas

Üle hulga aastate on mul taas olemas vastus küsimusele, kes on mu lemmikkirjanik. Katrin Johanson.
On näha, et inimene oskab kirjutada ja inimene teab, millest ta kirjutab ja miks ta kirjutab, ja teeb seda väga ökonoomselt ja samas süvitsi ja soojalt. Vaatab täitsa usutavalt oma tegelaste sisse, üsna sarnaselt Lauri Sommerile, aga ilukirjanduslikumalt; Lauri on vahetum (ja ega ta oma lugude isiklikkust ju väga salgagi).
Väga kena mõte, et südame murdumine aitab inimesena kasvada; noh, eks paaril korral ole elu mullegi kasvamist võimaldavaid momente pakkunud, mõni siin blogiski dokumenteeritud, jääb ainult üle loota, et need siis ka aidanud on. Ja mis juhtub nendega, kelle süda ei murdu? No mis Dorian Grayst sai?
Ah, ja kus mujal raamatus toimub hingesugulase leidmine veel Akvariumi laulude teel, ah?
Kaks näpukat leidsin raamatust, üks sõna oli kirjaveaga ja ühest kohast oli vahelöök puudu, aga need jäävad juba tehnilise teeninduse kapsaaeda. Tagakaanetekst on nõme (üksindus, my ass), see läheb sinnasamasse. Lugege sisu, mitte tagakaant.