Liiga palju armastust

"Sai nutta ja naerda," nagu ütleb vilunud teatriarmastajast tegelane Kiviräha teoses "Maailma lõpus".
Minul seekordsele teatrielamusele küll midagi ette heita ei ole; näitlejatööd olid igatahes paremad kui eelmisel tudengitööl. Teatrikülastaja M. minu kõrval igatahes kihistas vahetpidamata ja kinnitas muudkui, et "no täpselt nagu muhulased!" ja lõpuks oli ikka liigutatud ka. Mina mõtlesin selle viimase etüüdikese puhul, et see on ikka huvitav, et kultuuriliselt korrektne on kannatada mitte nälja ja janu, vaid armastusepuuduse käes (ja seda ka vestluspartnerilt eeldada) - või oli see ikka juba vanal Tšehhovil sellise topeltmänguna algusest peale plaanitudki? Ja kui jah, siis mitmekordne vale see narratiivitehniliselt võttes ikkagi on? Kahe-, kolme- või enamakordne? Aga arvutamises ma siiski väga kaugele ei jõudnud, enne lõppes teater otsa.