Mul on ikkagi tunne, et kui teha raamatust tekstitruu film, siis sellele, kes teksti tunneb, jääb hõredaks, ja sellele, kes konteksti ei tunne, jääb obskuurseks. Ses suhtes oli November ikka hoopis teistmoodi; võeti tekstist inspiratsioon ja valmis iseseisev kunstiline tekst kinokeeles.
Filmivaataja P. kurtis, et kõrtsistseenid olid steriilsed. Kitkutud kulmud, raseeritud sääred, selili sünnitamine valgete linade vahel, töövõtted ja kehahoid niitmisel, riisumisel ja kündmisel, koorilaul kõrtsis - noh, ega need detailid ka olustikuliselt veenvad olnud, pigem ikka andsid signaali näitlemisest. Aga eks fiktsionaalne maailm olegi ju tinglik, keskendu suurele ideele (naabritevaheline võitlus), mitte ära noki detailides, kus peitub saatan, eksole.
[Järelmärkus. Ja ikka need dajarka-stiilis pähe seotud lumivalged rätikud. No ei seotud sedasi!]
1 kuu tagasi
6 kommentaari:
Filmivaataja H. kurtis, et kui on põrssad, kanad ja hobused ja kari lapsi, siis kuidas hoovis nii pikk ja roheline muru kasvab
"Kes teksti tunneb, jääb hõredaks, ja sellele, kes konteksti ei tunne, jääb obskuurseks" - super, oled filmi ühe lausega kokku võtnud. Minule jäi ikka väga hõredaks. Illustratsioon, mitte eraldi kunstiteos.
Lugesin täna hommikul raamatukogus mõne lõigu "Tõe ja õiguse" uuest väljaandest. Tammsaare tekst on ikka üleloomulikult hea. Tore, et ta filmi tõttu rohkem tähelepanu saab!
Aga lastele annaks ma lugeda hoopis "Meie rebase". Hea lühike ja lastepärane, aga kõik tammsaarelik on olemas. Ja nii armas raamat.
Eks ma natuke seda kardangi, et nüüd, kus film on olemas, hakatakse TÕ I lugemise asemel koolides tolereerima ka lihtsalt filmi vaatamist - peamistest sisupunktidest saab ju ülevaate. Ja paraku olen ma kursis ka sellega, kuidas miksikeses leiduvate sisukokkuvõtete ja valikvastustega lugemiskontrollide najal kirjanduse õppeaines soovitud hindeid saavutatakse, nii et raamatut ennast pole kaugelt näinudki.
Ka see on vajalik oskus - minimaalse info pealt maksimaalne tulemus saada. Kumb on elus tähtsam, kas Eesti klassika tundmine või bluffimine? :)
Aga lugemiskontrollist Laps (6. klass) pidi läbi lugema enda valitud ulmeka. Valiti paari sõbra peale sama raamat, "Enderi mäng". Lugemiskontrolliks tuli raamatu põhjal teha film. Nüüd on seda tehtud kaks nädalat ja tõeliselt hoolega. Laps võttis just materjali mälupulgal kaasa ja läks sõbra juurde seda kokku monteerima. Nad ehitasid filmi jaoks mingis virtuaalkeskkonnas üles oma maailma, üsna mitme eri stseeni jaoks, neljakesi igaüks oma arvuti taga. Kuidagi on koordineeritud stseenide valik, ehitamine, tegutsemine, filmimine... Kõik on väga raamatukeskne - lugesin raamatu ise ka diagonaalis üle ja oskan kinnitada. Ja see, millise kergusega poisid omandavad uusi töövahendeid (arvutis), programme ja programmerimiskeeli - see on täiesti uskumatu. Kusjuures nad teevad seda kõike ise, keegi ei juhenda... Õpivad, loevad juhendeid, katsetavad...
Jaa, see on kena - ilmselt sõltub üht-teist ka õpetajast, milliseid meetodeid ta lugenud olemise tuvastamiseks kasutab... Ja "raamatust filmiks" pained saavad nad siis ka kohe omal nahal läbi katsuda.
Esimese küsimuse retoorilisust eirates kinnitan aga (vbl on see mu erialane kretinism), et oskus ilukirjandusteos otsast lõpuni mõttega läbi lugeda on mu meelest elus inimesena hakkama saamise jaoks vajalikum kui tulemusele orienteeritud soorituste paugutamine :)
Tahtsin vastata "kindlasti mitte", aga siis jäin kinni "inimesena hakkama saamise" mõtte juurde ja nüüd kohe nagu ei teagi! :)
Postita kommentaar