Tulilind

Vaatasime perekondlikult kodumaise filmitoodangu järjekordset vilja, osa vaatajaist küll pigem koduloolisest huvist, et kas Haapsalut ka näidatakse (ei näidatud; linn - see tähendab ikka Tallinna, ilmselt on ka rahvusvahelisele publikule / Briti poissmeestele äratuntavam koht).

Mis ma oskan öelda - Ristikivile oleks ilmselt meeldinud. Ilusad siredad meeslendurid, eks ta tahtis ise ka lenduriks saada, aga ei saanud. Ja teoses „Ei juhtunud midagi“ on tal meeslendurist tegelaskuju (kirikuõpetaja vend, muuseas), kes võtab küll positsiooni kindlustava naise, aga keeldub pulmaööl temaga samasse voodisse heitmast (ja hiljem ka). Samuti tekkis elav paralleel stseeniga, kus reamees läheb oma endise kallima perekonna juurde jõuluks noruliseks. Ristikivi käis Lembit Muda peres ka mõnda aega hoolega edasi, mingid pildid tulid täitsa sarnased ette.

Noh ja Ristikivi teenis ka aega Haapsalus, kui nüüd asjale veel üks vint peale keerata, lihtsalt mõnikümmend aastat enne, kui kaunid meeslendurid seal möllama hakkasid.

Suur hulk visuaalset kitši, aga see vist ongi selle sihtgrupi stiil, kui ma asjast õieti aru saan. No ma tean, et ei peaks võrdlema võrreldamatut, aga kogemata siiski kuidagi selline mõte tekkis, et kui Almodovar kõneleb oma filmides universaalsest armastusest, siis see teos kõneleb meile ühest kitsast spektrilõigust.