Mul oli plaan, et päkapikud panevad selle teose jõuluvana kingikotti autori poolt autogrammistatuna. Ehkki me rutiinselt kohtume kirjanikuhärra ja perekonnaga kord aastas peale pärnapuude äraõitsemist, on see liigutus siiani veel tegemata. Aga eks lugeda kõlbab selletagi.
Mu meelest on näha, et inimene teab, millest
hea raamat peaks koosnema. Haarav lugu, kohe alguses otsejoones seiklustesse,
natuke uskumatu, natuke naljakas, kergelt nihestav kõrvalpilk, eriline
indiviid, aga paigutatud maitsekalt ajalooliste sündmuste taustale, millest 20.
sajandi jooksul siin maanurgas tõesti puudust pole tuntud. Iseäranis kena on mu
meelest see, et lõpuks ikkagi saab peategelane pöörduda tagasi oma noorusõnne
varemetele. Arvan küll, et tal võis süda rahule jääda.
Näen teosel suurt tõlkepotentsiaali - lugejad
paljudes kohtades laias maailmas tunneksid heldinult äratundmisrõõmu, et ka
nende kodukoht on ära mainitud. Ajaloolistes sündmustes osalenutele meenutamine
võib-olla iga kord suurt rõõmu ei pakukski, aga äratundmist ilmselt küll. Eesti
dokumentaalproosal pole siin kurta midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar