Tiina

Kui siin Flow'ga seoses märkisin, et talgukorras tegemine võiks uuesti au sisse tõusta, siis väliseestlaste film Tiina (1976) Kitzbergi Libahundi laiendatud tõlgendusena just seda teebki. Filmis lõi kaasa enam kui 100 inimest, ilmselt peamiselt näitlejatena, sest enamuse filmiasjandusega seotud rolle täitis Edmund Martin, kaupmehepoeg Pärnust, kes lisaks filmitegemisele tegeles plastmassitootmise ja mustridisainiga. Aga olgu öeldud, et ta oli ka Austrias filmilavastamist õppinud ja aitas 30.-il käima joosta Eesti Kultuurfilmi. Peaosas oli Martini abikaasa Valli. Üldiselt tekstitruule loole on külge keevitatud veel raamjutustus süngest orjaööst ja vihast mõisa vastu (illustreeritud joonistuste abil) ning hulgaliselt isetegevusstseene (rahvatantsijad, suvised külapidustused, koreograafiline tuterdamine õllevinku ümber jne), mida ilmselt oli vaja selleks, et kogu kogukond end ühise asja eest väljas tunneks olevat. Küllap tundis ka. 20. sajandil on seda teost linastatud Põhja-Ameerika mandril 2 korda ja Eestis samuti teadaolevalt 2 korda; pühapäeval oli tegemist esimese avaliku seansiga 21. sajandil. Kogukonna huvi ja tunnustus on alles. See seanss ei jää viimaseks, ma ütlen!

Detroit, Detroit!

Võtsin julguse kokku ja käisin lihavõtte aegu USAs, seal laulis Nick Cave and the Bad Seeds poole odavama hinna eest kui siin Torontos. Jutud piiriületustel tekkivatest tõrgetest olid küll suhteliselt hirmutavad, aga ma tahtsin isiklikult omal nahal näha, kui hull siis ikka on. Kõik võimalikud ja võimatud dokumendid trükkisin välja ja võtsin kaasa, neid läks vaja ka. Telefoni tegin puhtaks, ei mingeid suhtlusäppe ega mineva-aastasi Maroko-pilte enam. Deklareerisin välisministeeriumi lehel reisi ohtlikku sihtkohta. 

Detroit ise on muidugi chill, tavalised inimesed elavad ikka edasi oma harjumuspärast elu, poliitikast ei kõnelenud kellegagi. Kui välja arvata see, et Molly mainis, et Fulbrighti rahade külmutamise tõttu on raske stipendiaatidele tagasilennupileteid hankida. 

Paiskan siia peotäie pilte suvalises järjekorras. Kui jumal lubab, lähen teinekord veel.

Michigani suurim kasutatud raamatute pood. Näeb välja nagu tapamaja, aga välimus on petlik. 

Sees on neli korrust nagisevaid puupõrandaid, kusagilt kokku kraabitud ja improviseeritud riiuleid ja juhatussilte, meeletutes kogustes kirjavara maeiteakust (eestikeelse ilukirjanduse sektsioonis oli paarkend köidet, peamiselt Orto kirjastatud asju ja mõned Tammsaare teosed Geislingeni päevilt). Lolliks võib seal minna. Õnneks mul oli ainult pool päeva aega ja lihavõtte puhul oli pood pühapäeval kinni. 

See on mu ainus pilt kontserdipaigast, vabamüürlaste templi suurest saalist. Lapsel on õigus, mulle ei tohiks anda telefoni mitte mingil muul otstarbel kui ainult kõnede tegemiseks, aga eks ma pean selle nagunii minema viskama varsti, sest ta ei toeta 5G-d. No natuke laenikerdusi on siiski näha. 

Kasutatud plaatide pood. Rõõmus DIY-vaib siingi. 

Stevie Wonder...

...ja katke Detroidi muusikaskeene tänapäevast.

Detroidi Tiigrite koduväljak, seal mängitakse pesapalli. 

Noh ja ongi vist põgus tiir peal kah.

Flow

Selgus, et võimalust saada avalikus kinos kvaliteetfilmile privaatseanss ei pakuta mitte ainult Kuressaares, aga seda tuleb ette ka suuremates maailmalinnades. Kuressaares vaatasin mineva aasta algul üksipäini suures saalis viisaka stereoheliga "Nähtamatut võitlust", nüüd käisime siis kahekesi Torontos lätlaste kassifilmi vaatamas. Pimeduse varjus hiilisid küll sisse veel paar vaatajat, aga kui mõelda suhtarvuna, siis kumb on suurem osalusprotsent - kas üks 30 000-st või 5 kolmest miljonist? 

Lugu on korralik, mõned asjad jäetakse hiljem ka vaatajale nuputada (nt kuhu lind läheb?) ja ega lõpuks saagi aru, kas see oli siis nüüd õudne lõpp või lõputa õudus (pealkiri nagu vihjaks tsüklilisusele). Ja kui juht on läinud ja kaitsevaim hingeldab, ehkki ei peaks, siis mis edasi saab? 

Misasja ta sealt Oscaritelt sai? Parim võõrkeelne? Tõsi, loomade (sh lindude) keeled on tõesti inimeste jaoks päris võõrad. Aga intonatsioonid olid mu meelest suht hästi paigas. 

Rahvusvaheline retseptsioon osutab ka, et tegu on mitte ainult põlve otsas, vaid ka talgukorras tehtud filmiga (noh, seda talgu-sõna nad ei tunne muidugi, aga kuna see on läti ja eesti keeles sama sõna, siis tundub siinkohal asjakohane), mis suurendab tema väärtust kapitalistliku meelelahutustööstuse masinavärgi saaduste kõrval veelgi. Tahaks küll, et see talgukorras tegemine jälle natuke rohkem moodi tuleks progressiivse inimkonna seas.