Kontsert ise oli nagu mingi sihuke rohujuure tasandil rahva yhendamise yritus. Õigemini, rahvas oli juba ise yhinenud, tund aega enne kontserdi algust toimus liiklus kreisilinnas ainult yhes suunas, lossihoovi poole.
Kylitasin murul ja vaatasin enda ymber ringi. Väikevenna sõber. Venna teise sõbra ema. Kooliõde. Kooliõde, kes elab Soomes. Vana pinginaaber oma mehega. Tuttav bussijuht, kes Tallinna vahet sõidab. Ehitaja, kes meile rihalseväravad tegi. Koolivend. Volikogu liige. Veterinaarameti ametnik. Maavalitsuse nõunik. Endine naabrimees. Keeleteadlane. Teise kyla tibid. Kusjuures keegi neist ei olnud ennast meelega minu vaateulatusse sättinud ega teadnud ilmselt ka, et ma neid sedasi salaja vahin. Näiteks Mari näol pysis kogu kontserdi aja permanentne naeratus.
Kõik oli väga sõbralik. Suuri sõnu ei tehtud. Ainult Matverele ei antud eriti kõneaega ja seetõttu jäi tsipake puudu tervendavast irooniast.
Käkkidele meeldisid kõige rohkem „see laul, mida Paul laulab“ („Miljuneer“) ja „meereelee ma teel või randa“. Igal juhul said nad oma elamuse kätte ja nägid ära, et laias maailmas osatakse samu laule, mida me kodus isekeskis laulame.
Joonis 2. Kuidas tappa luulet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar