Aare Ramadaan ja Viivi Luige Varjuteater. Mõlemad Itaaliast ja rohelised. Ramadaani on Marek Tamm Varraku blogis juba ysna kenasti kiitnud, kiidan kaasa. Luige raamatut ka on kiidetud, vähemalt selle pompöösse kujunduse tõttu, aga minuga see kompatiibel ei ole. Ei tea kyll miks peab arvama, et luuletaja elujuhtumised sellevõrra erilised on, et neid kindlasti heal paberil ja sametkaante ja tupsukeste saatel peab esitatama? Kas blogist poleks piisanud? Või Minu...-sarja pehmekaanelisest?
Nagu näha, morjendab mind siinkohal peamiselt formaat.
Aare ytles suvel Ramadaani kommentaariks, et ta tahtis saada sama fonti ja formaati kui Eesti Kirjanike Kooperatiivi raamatutel, mille erakordselt käepärast loetavust olen kuulnud kiitmas mitmeidki lugemisprofessionaale. Aga ei olnud Eestis Skånska Centraltryckeriet’le vastet. Välja tuli täpselt sama mõõtu raamat kui Agustinuse „Pihtimused“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar