Olen oma loenguelamusi siin varemgi edastanud. Seekord siis vana aus soome professortaat rääkimas doktorandidele sellest, kuidas saavutada teaduslikku tipptaset ning kord juba oksale lennanuna seal ka mõnda aega pysida. Elementaarsete asjade ylekordamine mõjub vahel tegelikult ju päris hästi: et uneajast ei maksa teadust teha, sest see lõpeb katastroofiga, et kommunikatsioonioskused on olulised eeskätt tagasiside saamiseks, et sinu väärtus inimesena ei kahane, kui ka mõni teadusprojekt läbi kukub, no ja siis veel sellised märksõnad nagu persistence, frustration tolerance, field independence, supportive human relationships...
Aga see, et 90 % eesti doktorandidest seda tippteadlaseks saamise asja leivatöö kõrvalt ajavad, tuli talle siiski uudisena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar