Ymbermaailmareis

"Meri ja kuked" oli jõulu aegu sellevõrra suur hitt, et meie maja hilinemiskalduvustega päkapikud sellest ilma jäid (aga seevastu leidsin poest "Kahemehesae" plaadi, mille pikema jututa endale jätsin). Nyyd siis soetasin trykise märtsis tegutsevatele synnipäevapikkudele mõeldes.
Iseenesest oli mul ettekujutus olemas, mille eest ma selle vanas rahas viissada krooni välja käin, sest saatuse käänakud juhatasid meid mineval aasta yhel pimedal sygisõhtul yritusele, kus kogu eepos laivis ette kanti. Meie seltskonna koloniaaldiskursuseuurija pidi kyll Matvere juttu kuulates paaril korral peaaegu pingi pealt maha kukkuma, aga oli pärast eheda ja vahetu kogemuse yle siiski väga õnnelik. See, mida tema otsib kahesaja aasta vanustest tekstidest eestlaste kohta, elab & õilmitseb 21. sajandil eestlaste endi suus, nii et vähe pole. Meie seltskonna tolle õhtu ainus meesterahvas, paadiehitaja, seevastu märkis, et me oleme ikka imelikud naisterahvad kyll, kõigepealt lähme ja istume Marko jalge ette maha ja vahime talle andunult kaks ja pool tundi suhu ja siis tuleme koju ja kukume kritiseerima. Aga tõepoolest, taaskord yks terviklik 3D elamus see oli.
Stiilinäide tekstist (lk 150, Saalomoni saared): "Marsime tagasi esimese küla juurde. Teel satun vestlema vanapaariga, kes tihnikust miskit oksapahna on korjanud ja seda nüüd pea peal kandes kodu poole tatsab. Mehe nägu ning silmad reedavad, et tegu on keskmisest arukama olendiga." Kohe järgmisel leheküljel autor kyll selgitab, et kasutab sõna "metslane" parema puudumisel lihtsalt "kohalike elanike põhilise näoilme kirjeldamiseks", aga paraku ei loo ju tähendust siiski ainult leksikaalne tasand: "Korraga hakkab pagan teab mis märgi peale kogu rüblikute kari küla poole ujuma. Justkui loomad õhtul karjamaalt koju minemas. Kas jälle algab jumalateenistus või anti söögisignaal?"
Tjah, ega ei oskaks sellist kuidagi toimetada kyll, siis tuleks lihtsalt uus tekst kirjutada, ja see poleks ju jälle kaugeltki see. Eks Juhan Smuul kirjutas oma "Jäise raamatu" ka merel peetud päevaraamatuna, aga vaatluste põhimõtteline alus ja saaduse kvaliteet on ikka erinev...
Pean tunnistama, et tundsin end "Mere ja kukkede" ees mõnda aega võimetuna, kuna paraku ei tulnud mulle kontekstiloova kunstiteosena kohe meelde kass Mati ymbermaailmareisi laul "Leiutajatekyla Lotte" multikast Marko Matvere esituses - aga kui viimaks tuli, asetus kõik oma kohtadele. Raamat on lihtsalt laulu laiendus.