Ääremail

Käisin viimastel päevadel ysna mitu korda vabariigi valimiskomisjoni kodulehel, et näha, kas kohalike omavalitsuste volikogude kandidaatide nimekirjad on juba vaatamiseks välja pandud. Seda teadsin enne, et meie vallas sedakorda valimisliite ei ole, on ainult parteide nimekirjad, mis sisaldavad suures osas mitte-parteilasi. Ja siis – tsiteerides klassikuid (Mardi Ristet Juhan Smuuli kirjapanekus): „Voatan – oo lilled. Voatan – põle lilled.“ Et oma tundmustes selgust saada, võtsin exceli tabeli ette ja tegin statistikat. Kandidaatide keskmine synniaasta – 1966, keskmine vanus – 47 aastat. Kõige noorem kandideerija synniaastaga 1980. Teoreetiliselt peaksid seekord saama kandideerida ka inimesed synniaastaga 1995. 15 aastat tyhja maad. Yleminekuaastatel ju syndis keskmisest rohkem lapsi, koolis tehti isegi paralleelid, muidu es mahtun ää. Kus nad on? Praegu on nimekirjades kyll tegu kuldses eas inimestega, aga kymne aasta pärast on see punt pensionieelikud ja kaigast yle võtmas pole kedagi. Ilmselt on praegu kyll juba veits hilja halada (ja isiklikust tegutsemisest poleks ka miskit kasu old, sest ega minugi synniaasta keskmist vanust allapoole poleks eriti kangutand), aga nii selge tendentsina pold nagu varem väga selle asja peale mõtelnud. Nyyd siis olen.