Yks täpse sõnaga naine on meil nyyd vähem. Viimati nägime
suvel, juulis, kui kirjandusmuuseumi tiim Muhus literaate fotojäädvustamas käis.
Maie seostub mul ikka Tamse bussipeatusega, selle teerajaga, mis Sepa maja
juurest läbi kadakate bussiputka taha läheb. Tema käis selle bussiga linna,
millega meie kevadel kooli või suvisel ajal kooli juurde aiatööle sõitsime. Ta oli
Muhus ikka suplushooaegadel, ja tema puhul kestsid need umbes aprillist
oktoobrini. Ei ma jõudnud siis ära imestada tema ykskord pillatud repliiki, et
ta sõidab vahest lihtsalt selle pärast linna, et Kuressaare bussijaama puhvetis
myyakse nii rustikaalse maitsega kohvi. Aga eks maitse ja stiil olidki Maie valdkond.
Pole vist Eestis kanoniseeritud proosakirjanikku, kellest
Maie poleks midagi olulist kirjutanud. „Muuseumiga“ kirjanikest Smuul, Luts,
Tuglas, Tammsaare, Ristikivi, Vilde, Kreutzwald. Muuseumita (nais)kirjanikest
Vaarandi, Mihkelson. Ise ta muidugi sihukest meesteks ja naisteks jaotamist
kirjanduses ega elus väga ei pooldanud. Eks muidugi, intelligentsed inimesed
võiksid sellest yle olla.
Oh, muidugi ma tahtsin Maie käest veel igasuguseid asju
kysida, aga nyyd ei saa enam. Nyyd tuleb lugeda seda, mis kirjas on. Sedakaudu saab
temaga edasi kõneleda. Kõige olulisem asi, mida Maielt kõrva taha panin, on
tema nõue tunda sõna suhtes respekti. Ma katsun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar