Leseteaduse arhiiv

Taluperemehed ei ole nii edevad kui naised ega mõtle selliste suurte asjade peale nagu armastus, on see olemas või ei ole - aga naised meeldivad neile ometigi, just seepärast, et nad on nii lõhnavad ja kiljuvad nii toredasti, kui neid tagumikust näpistada -, need tõsised taluperemehed tellivad endale midagi mehist, ja selleks on mesindusalased raamatud, Tehnika Kõigile, kus kirjutatakse elektrikarjatarast ja selle kasutusvõimalustest põllumajanduses.

Selline lugude ja lõhnade meeldetuletamise aktsioon. Kasemaa kirjutab nii armsasti. Natuke nagu Õnnepalu, natuke nagu Uku Masing taimesid mäletades, maa asustuslõpuloo teema jookseb paralleelselt Kivirähaga (mõtlen siin eeskätt Ussisõnu, aga Romeot ja Juliat ikka ka), empaatiavõimelt võrreldav Sommeri Lauriga.
Ehkki vahendatud mälestused algavad juba kusagilt 19. sajandi keskelt, pole kogu raamatus kolhoosiaega meenutatud rohkem kui paari lausega. Ilmselt jääb see aeg leskede nooruse ja lesepõlve vahepeale ega ole seetõttu meeldetuletamisväärne. Kyll aga kuulub mälestusväärse aja hulka see, mis on veedetud unedes.
Siin- ja sealpoolne, maailma rajamine ja selle ots. Kõik kontseptualiseeritud lese kujundi kaudu ja kujund ise on leitud yhest täiesti mittemidagiytlevast sisemaakolkast Euroopa äärel. No missa hing veel tahad.
Eriliselt sooja sisseelamisega kirjeldab Kasemaa leskede lese-eelse elu seksuaalpraktikaid. Need on kohe lõbusad lugeda. Tillerniks, heh, heh.