Sattusin uskumatusse kohta. Seal viibides tekib tugevaid kahtlusi nii aja- kui kohamääratluste osas. Ma ei ytle, kus see on, arvake ise. Vihje.
Selline puu seisab seal nurga peal. See on erakordselt suur ja ilmselt ka vana ja ma arvan, et see on pirn. Kohe hakkab õitsema.
Kraavist yle eravaldusse ronides avaneb selline vaade:
Seal on terve tiikide ja kanalite systeem, tammed, purdekesed, nurga tagant ujub välja lameda põhjaga paat, valgete päevavarjudega mõisapreilid sees, aidamehe poiss sõuab. Edasi, tagasi, edasi, tagasi.
Ja siis seal pisut kaugemal põllu peal on selline salgakene Taara tammikut, suur rahn keskel, servas kasvab yks kask ka.
Seal on veel igasuguseid kohti, täiesti selline maastik, mis immerseerib endasse, nii et vähe pole, ajataju kaob, nagu poleks olnudki. Lagunenud töölistemaja, mille taga on vana õunaaed, puid pole ammu lõigatud, nende oma raskus on nad niiskes ja pydelas pinnases pikali kallutanud, aga nad elavad seal ikka edasi, juureotstega maast kinni hoides, lehtivad, õitsevad, yksteise najal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar