Sõda ei saanud eestlaste jaoks läbi 1944. aasta lahingutega
ega 1945. aasta 8. või 9. maiga. See ei saanud läbi ka 1994. aastaga, kui NL
sõjavägi Eestist lahkus. See kestab ikka edasi inimeste sees – kelle sugulased
viidi Siberisse, kelle sugulased pagesid läände, kelle sugulased redutasid
metsas, kelle jaoks venekeelsed inimesed on ikka veel okupandid ja tiblad,
kelle viibimisega sama haldusyksuse piires ei saa leppida. Sest sõda meie sees
kestab ikka edasi.
Miks mitte iseendaga rahu teha? Oo, põhjuse seda mitte teha leiab alati.
Sellised mõtted tekkisid seekordsel konverentsil. Teema lõpetuseks valik seltskonnapilte samalt yrituselt.
Elektripostipuu, õunad kyljes.
Siseõu, mis näeb välja enam-vähem samasugune, nagu vaade Veljesto köögiaknast. Pangem tähele, et toalilli kasvatatakse siinmail välimisel aknalaual.
Versailles' pargi tagumises servas pärnade taga on maisipõld.
Vaadake, ma pildistasin seent.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar