Minu ilus elu maal

OhhHissand, mis raamat! Perekool klantspaberil. Sirutasin kohalikus raamatukogus kergemeelselt käe teose järele (mille yhe teise, samateemalisega lihtsalt segi ajasin), loomulikult prokrastineerimise eesmärgil, aga no see eesmärk täitus sedakorda kyll erakordselt kiiresti. Raamat räägib vahetu ja siira hingepäeviku vormis kyylikute, mehe ja kolme lapse kasvatamisest ja lõpeb mõttega, et tahaks minna riigikokku. Teksti vahele on põimitud ka mõned suhteliselt adekvaatsed arvamusartiklid, ma olen ka täitsa nõus sellega, et lapsi ja lastega emasid tuleks avalikus ruumis tolereerida, aga no need ongi omal kohal maakonnalehe kolumnidena, kust nad võetud on ja kus neil on kõige suurem potentsiaal jõuda vajaliku sihtgrupini, õelate mooride ja šovinistlike tymikateni, kes ise ka siiralt usuvad, et laps on puue ja et väikelapse ema aju muutub mõtlemise jaoks kõlbmatuks vähemalt rinnaga toitmise lõpetamiseni. Mul ei oleks midagi selle teksti vastu, kui see oleks jäänudki blogisse ja maakonnalehte. Aga kõvade kaante vahel oli see ikka hoop allapoole vööd. Ise olin ka loll, muidugi, et end toote väliskujust petta lasin.