Vee peal

Jõuluvana tõi seekord mitmeid antikvaarseid maiuspalu, nagu näiteks Siuru albumi (1917) ja Maanaiste lauliku (1935), aga sellest hoolimata isutas ka värske järele ja nii napsasingi luba kysimata Jõuluvana assistendi riiulist Ruitlase "Vee peal". Tavainimene kirjutab, et selle loo eest peaks Ruitlane yheksa pattu andeks saama; nõustun. Peaasjalikult tekkis mul seda raamatut lugedes kaks soovi: 1) kirjutada eestikeelne zoosemiootilistelt alustelt lähtuv analyys kala ja kalastaja vahelisest kommunikatsioonist nii, nagu seda kujutab ilukirjandus ja 2) laenata seda raamatut luba kysimata edasi kõigile oma tuttavatele kalameestele (eelmine kalastusalane kirjandusteos, Tederi "Vanaisa tuletorn", sukeldus minu näppude vahelt nagu lupsti rannakalurite ja nende järeltulijate sekka elumere laenetesse, kus muidugi ongi tema õige koht). Aga jah, eluhoiakuline sarnasus Juhan Peegliga on väga tugev. Noh, et kõige sitemaski mehes näeb inimlikku mõõdet ja suudab seda ka teistele arusaadavalt esitada. Seda kohtab ka mujal kalakirjanduses. Ja lõpus on kunstiline yldistus, mis ei lähegi eriti läägeks, ja mujal räägitakse asjast ja tehakse seda kohati kaunis poeetiliselt.