Kirsitubakas

Kõrvus aastavahetusel kuuldud kinnitus, et vaadates polnud kordagi piinlik olnud, astusime taaskord perekondlikult vastu kodumaisele mängufilmile (ehkki enne tekkis kysimus, kas peaks äkki lapsed tahvelarvutisse mängima suunama, kui asi väga erootiliseks läheb, aga leidsime, et kaunid loodusvaated on ikka kah midagi väärt ja ei suunanud. Ja ega pohlades pyherdamisest kaugemale asi ju läinudki.). Tagantjärele tarkusega tuleb tunnistada, et kuna kinnitus esitati siiski ebakaines olukorras, tulnuks sellesse suhtuda suuremate reservatsioonidega.
Väga otsene paralleel tekkis just enne seda eetris olnud "Nukitsamehega" - algul kahlatakse tundmatus metsas sõnajalgades ja siis jõutakse välja ruraalsesse idylli, kus setudel on parasjagu käsil non-stop pidu (ja ma nagu ei märganud tiitrites setude nimesid?).
Pärast tekkis kysimus, et kas tegu oli pigem a) turundus- või b) hoiatusfilmiga. Variant a: tulge ja kogege meeldejäävaid elamusi meie 4G võrguga kaetud metsades ja rabades! Variant b: eks alfaisased ole ikka värske liha järel liikvel, aga noortel tytarlastel ei maksaks teha enestele illusioone, nagu poleks mõni alfaemane noile alfaisastele juba möödunud sajandil oma kindlat käppa peale pannud.