Ämblikmees

Ämblikmies                                                  

Kis sial istub kambrinurkas,

mis ta tieb sial omas urkas?

Sie oo kena ämblikmies

kõngub oma võrgu sies.

Taal oo onn ja villakoarid

ketrab lõnga suured loarid.

Kambri lakke võrgu kojob,

kut siis väimies tuleb kojo,

juusseid pidi võrgu sies,

oota nüid, sa, ämblikmies:

Nüid ma so küll kinni napsan,

üle ukse õue viskan.

Pisi tüdil süda ale,

näeb, et asi ühna kole.

Kuhu lähäb ämblikmies

oma suure äda sies?

Nänn piab lohutama last,

põle suurem mure sest,

õues paergus sui oo soe,

ämblik unka alla poeb.

Mul on murdekogumikku koostades ja sellele korrektuuri lugedes iga kord seda lugu lugedes mingi imelik võnks sydame alt läbi käinud. Ämblikke ma ei karda, antud luuletuse nimitegelasele kahjutundega kaasa ei ela, Spidermani fänn ei ole. Milles siis asi? Eile alevikõrtsis istudes ja aega parajaks tehes sain viimaks aru. Neil loob seal kogu aeg meeleolu sihuke suhteliselt jõle muss, aga eile oldi kohe ekstra erijäledal lainel, käias emakeelne tantsumuusika minu kaugetest noorusaegadest (täpsemalt on noorust näha umbes 17. minutil). See laul.
Vaat selliseid deemoneid synnitab provints.