Muhunuaar

Olin perekonna ja yhiskonna jaoks paar päeva kaotsis, lugesin "Politseiniku tütart". Ja siis lugesin teist korda yle, et vaadata, kuidas ikka tehtud on ja kus on vihjed. Hästi on tehtud. Kursiivis osade ja vaatepunktivahetusega saavutatakse mh see, et lugejal on lõppkokkuvõttes rohkem infot kui yhelgi tegelasel eraldi võetuna. Me ei saa nt teada, kas tegelased saavad teada, kus Mari on. Mu jaoks oli tydrukute järjekord natuke ebaloogiline, Mari oleks võinud mu meelest syndmuste eskaleerumisloogika järgi kolmas olla, aga on esimene. Aga vbl seda seletab konkreetsetes tegelastes kydev kompott raevust, testosteroonist, argusest, ahnusest ja kesteabmillest. Natuke nagu Oksanen, ses mõttes, et mõrvu motiveerib mh seksuaalne frustratsioon, aga detailitunnetus on orgaanilisem. Väga telenovelalikult jooksev tekst on ka.
Yhe sõnakomistuse leidsin - kus peategelane joob kohvi, aga mõtleb "konjak". Ja siis ma oleks veel selle Orissaare kohanime sealt välja toimetand, oleks lihtsalt "alev" kirjutand, sest kogu ylejäänud geograafia on selline suht mõnusalt ebamäärane. Isegi see jääb mõnevõrra segaseks, kas see on Kuressaare või Tallinna bussijaama peldik, kus paha mees endale, khmh, sokid kaela paneb, aga vist ikka jääb see au ja tume vari meie vana hea kreisilinna kohale rippu.
Kohanimede kaudu tekib seos ka varasema muhukirjaniku Raissa Kõvamehega, kes kirjutas oma peateose "Kahe väina vahel" just neistsamadest taludest, mida Katrin Pauts on oma kohanimeloomesse noppinud - Tuulegi ja Salu.