Pole nagu tähele pannud, et Joanna Ellmanni "Sulgunud ruumist" väga palju kirjutatud oleks. Paar blogisissekannet, kaks kirjutist err-i kultuuriportaalis ja kogu lugu. Nõrk. Sest kogu on tugev, märksa tugevam kui enamus tänapäevastest murtud ridades esitatud mõtteavaldustest. Isiklikult läbitunnetatud ja selgete sõnadega kirja pandud. Eks muidugi sellisel isiklikul läbitunnetamisel on oma hind, aga ega siin ei aita, kui sa teisele ütled, et "katsu nüüd natuke aega rahulikult ka olla".
Tore ikka, et Kiwa mulle Wernerisse kotitäie raamatuid tõi, kust ma muidu oleks teadnud.
Enne öö saabumist tuleb minna
aasale, kus lume seest kasvavad
sinised lilled.
Võta need ja istuta endale hoolikalt
juustesse,
silmadesse,
suhu.
Kuni su peast kasvab suur mägi, mis on täis
neid samu õisi.
Siis mine mäena lagedale väjale,
vaata valget taevast,
oota tormi.
Kui enam muud järel ei ole,
on seegi hea.
1 kuu tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar