Ahistamisest

Ahistamisest. Aga juhtub ka teisiti.

Kui me kakskend aastat tagasi K&T koosseisus mööda Euroopat hääletasime, siis sattusime kuskil Madalmaade veere peal ühte väga lolli kohta kiirtee äärde seisma, kust sugugi peale ei saanud. Otsustasime jala edasi minema hakata, vantsisime päris pikalt, aga keegi peale ei võtnud. Pimedaks hakkas ka minema. Viimaks jäi üks rekka mõnisada meetrit eemal teeserva seisma. Meie vantsisime omas tempos edasi, ega meie ei saand aru, et ta meid ootab. Autoni jõudsime, tuli juht välja ja tõstis meie seljakotid sõna lausumata rekka konteinerisse. „Kurat,“ mõtlesime meie. Kui midagi on, siis ei saa niisama lihtsalt autost välja karata ja putket teha. Siis panime tähele, et tal on püksirihm lahti, suur ovaalne pannal tilbendas kõhu otsa all. „Kurat,“ mõtlesime meie ja otsustasime, et lähme peale, aga magame kordamööda, et kui miskit on, siis teine saab reageerida. Soov kiirtee äärest minema saada ei olnud ka sugugi väike. Kebisime üks juhi koikusse, teine kõrvalistmele. Ei läind vist veerandit tundigi, kui juba mõlemad õndsat und magasime. Hommikul ärkasime kuskil parklas, täpselt seal, kuhu igaüks vajunud oli, juht magas oma istmel kummuli rooli najal. Vaat selle mehe auks õppisin ma samamoodi istudes magama, et kui kunagi omal tarvis läheb kellelegi head teha.