Järeltulijale õpetati koolis kudumist. Kuna need vardad, mis ma talle kodust kaasa andsin, põlati õpetaja poolt liialt jämedateks (ehkki minu meelest on jämedamatega ikka turvalisem alustada kui kirjavarrastega), hakkasin nendega näitlikkuse eesmärgil kodus ise proovilappi kuduma. Kuna aga proovilapp kui iseseisev nähtus on suhteliselt mõttetu asi, ahendasin selle otsast ära ja oligi esimene moodul sündinud. Tegin kolm samasugust veel; lisaks sama põhimõttega kaks pisemat pöialdeks.
Silmade üles loomisest jäänud lõngaotstega õmblesin kokku ja lisasin natuke hõbedast heegeldust randmetele, nagu Muhus kombeks. Tulid lõpuks sellised:
Kahtlemata mitte just kudukunsti tippsaavutus ("Ei neh, kole ta ju põle, aga kena näeb ka teistmoodi välja," nagu Orissaare mehed olid omal ajal alevinaiste iludust hinnanud), aga algajale kudujale siiski annab eduelamuse suhteliselt lihtsalt kätte. Võrreldes viie vardaga kudumisega on eeliseks veel see, et kood kahega ja hoiad mõlema käega kõvasti mõlemast vardast kinni, pole seda hirmugi, et mõni pooliku töö seest välja kukuks või midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar