Sain emadepäevaks sellise profiilipildi (tehnika: valmis pannkoogitainas plastpudelis, naaberkülast toodud puudega köetud pliit - nii et jälle mitte päris 100% öko). Ühest küljest tekkis kohe kiusatus see ka omale FBsse profiilipildiks panna, aga teisalt jälle mõtlesin, kui palju igasugu välkareid ja muidu tõsimeelseid sõpru mul seal on, kelle see võiks kuidagi ää ehmatada. Tõestisündinud on ju lugu sellest, kuidas Adeele Püss blogimaailmast disklahvi sai, sest pühendunud kokandushuvilised olla tema (muidu ju täitsa tervemõistuslikest, rääkimata sellest, et mullegi sügavat südamelähedastest) toidusoovitustest ennast kuidagi häirituna tundnud.
Minevanädalases Prima Vista "naljast kaugel" teemalises vestlusringis kerkis esile mõte, et nalja, sh poliitiliselt ebakorrektset nalja, saab teha nende seas, keda sa usaldad, s.t kes saavad aru, millal sa teed nalja ja mida sa tõsiselt mõtled. Ja ses suhtes globaliseeruv suhtlus nivelleerib selle muidugi sajaga ära.
Nii et jah, nii ta on - oma seitset blogilugejat usaldan rohkem kui oma seitsetsadat feissarisõpra.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar