Talve

"Talve" on banaalne filmike, mis kubiseb klišeedest ja dežavuudest ja on õigupoolest lihtsalt vana hea Kevade ületegemine frivoolsemas võtmes kui Lutsu ja Kruusemendi aegsed kombed seda lubasid. Ega ma ei taha öelda, et seda filmi ei peaks olemas olema, kaugeltki mitte. Lihtsalt meenus ligi veerandsajandi eest Vanemuises nähtud Madis Kõivu "Tali", mis selle lillutuse kõrval oli ikka väga raju ja hinge süvakihte lahti rebiv värk.
Kuna aga hiljaku on mul olnud meeldiv võimalus "Kevade" põhjalikult ökokriitilises võtmes läbi mõelda, siis ootasin huviga, mis sellest kihistusest ka filmi pääsenud on. No jõgi oli igatahes kohal - ühes täiesti irdujäävas pildikeses umbes filmi keskpaigu, kus ilmselt lihtsalt oli tarvis "Klassikokkutuleku" stiilis naljadele väike mõttepaus sisse võtta. Samuti ülesehitus - kui "Kevade" algab sügisega ja astronoomiline kevad jõuab kätte alles 16. peatükis, siis "Talve" algab suvega ja tali saabub viimastes kaadrites, kui Tali tuhka koristatud kõrrepõllule laiali puistatakse (vrd "The Big Lebowski").  Pastoraalsust oli muidugi süle ja seljaga, aga see on vist rohkem ikka žanri kui loodustunnetuse poolt ette antud raam.
Samuti leidus filmis aknalt linnusita sisse kukkuv liblikas, kes väljendas mõtet, nagu Eesti loodusfilmides ikka.