Kui peenem rahvas käib vernissaažidel, siis mina jõuan enamasti kohale viimastel hetkedel. "Olemise ilu" lõpuseansil oli lisaks mulle veel 9 inimest (neist 1 tuttav).
Ühest küljest on tegemist klassikalise loodusfilmiga: liigi (isane) esindaja tegutsemas loomulikus biotoobis, kaadritagune hääl selgitab tema tegevuse abstraktsemaid tagamaid. Viited ümbritsevale inimmaailmale kaadris puuduvad; sellel filmil pole ka vaataja emotsioone suunavat muusikat (ehkki törts koorilaulu oleks ju ikka võind olla, juhtumisi ma tean, et seda peategelane hindab). Kompositsiooniprintsiibiks on tsüklilisus, tegevuste kordumine, tagasipöördumine ja taastulek.
Teisalt on tegemist hagiograafiaga: Eesti looduse ikooniline eestkõneleja on puhastatud igasugusest liigsest (eraelulisest) detailist, esil on üksainumas suur idee, milleks on looduse rütmides võnkumine, mille paistel teistel eestlastel omakorda mõnus peesitada on.
Ei noh, ega see ju ka iseenesest paha pole, liiatigi on Tootsen end varemgi vilunud jüngrina tõestanud.
1 kuu tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar