Sai kreisilinnas kinos käidud. 3.50 ei ole palju Stoicescu soovituse järgimise eest, et seda filmi tuleks näidata kõigile venelastele (või ka: endise NL alamatele), ma arvan, et tegelikult tuleks seda filmi näidata eeskätt igasugu rohu- ja konnasööjatele, kes arvavad, et venelastega tuleb ilusti rääkida ja kõik saab korda. Kui kommunikatsioonipartneri harjumuspärane suhtlus käib kumminuia ja kuvalda abil, siis kahtlemata sa ütled asju, mis talle meeldivad ja pärast tapetakse sind niisama ära, sest 1:1 kattuvus arusaamades maailma asjadest on saavutatud ja edasise mõttevahetuse järele ei ole lihtsalt enam mingit vajadust.
Kuiv, asjalik stiil valdab loo jutustamisel,
sentimentaalsust ja sümbolismi minu maitsele vastavalt mõõdukalt - vahest
ainult see, et lõpus sureva tšekisti parem silm hõõgub punaselt, seda oleks
võinud näidata vilksamisi, aga seda demonstreeriti teist korda veel. Didaktiline
vestlus kiiktoolis oli ka mu meelest sihuke puust ja punaseks episood, aga
rahvusvahelisele kinopublikule mõeldes ilmselt vajalik.
Visuaali futuristlik esteetika viib mõtted
Majakovskile ja ROSTA akendele; tšekistide koori etteaste aga võib tunduda
sürrealistlik ainult neile, kes ei ole tuttavad igasugu armee- ja
sõjaveteranide kooride perfoomansitega. Just taoline meelelahutus käib selle
mentaliteediga ikka sügavalt kaasas. Või üleüldse mõte, et kõik on hästi, kui
inimesed laulavad ainult sundimise peale (noh, see on nüüd natuke liiga pehme
väljend, aga parema puudumisel).
Kunagi noores põlves igasugu kommunistikke seiklusjutte lugedes mõtlesin, täitsa põnev oleks olnud elada 30. aastate Venemaal, kõik
muutus ümberringi mühinal ja... Enam muidugi nii ei arva, minuga oleks üsna
kindla peale juhtunud sama, mis anekdoodirääkija naisega, surnuks oleks
pekstud ja trammi lõpp-peatuses auku aetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar